Me nüüd mõnda aega oleme toitu netist tellinud ja aina harvem juhtume poodi. Aga kui sinna satume, siis märkab Maya ikka iga kord kusagil lihareklaame või lihaletis lõigutud notsusid ja lehmi.


Siis hüüabki alati: “Oi-oi-oi! Vaata, emme, loomad on katki tehtud!”
Ma enamasti kiirustan neist lihtsalt mööda. Tema lisab pead vangutades: “Niimoodi küll ei tohi teha.”

Sööme suppi ja kõrvale hummusega saia.
Maya ulatab mulle saiaviilu, millest sisu kõik ära söödud.
Mina: “Kuule, ma ei taha seda paljast saia!”
Maya: “No, pane ta siis riidesse (jumal küll)!!??”

Köögis mingi krõbin.
“Maya, mis sa teed?”
“Ma panen võid peale, siis tal on parem süüa?”
“Kuhu sa võid paned?”
“Panen siia vrapi peale, siis jõuluvanal on parem süüa.”
Täna on 24. jaanuar ja akna ääres ootab jõuluvana võiga vrapp, mandariin, pirn ja põhjapõtrade jaoks terve kilo porgandeid.
Sest miks mitte!

Eestis käisime Mayaga nii mõnegi pereliikme juures ka ööseks. Ühed siis arutavad, mida õhtuks süüa teha:
“No, võime kõike teha, hakklihakastet või neid kana asju, mis eile olid!”
“EI! Kanad tahavad rahulikult olla!” segab Maya vahele ja jookseb minema.

Panna juures leidis Maya külmkapist kohe lehma pildiga piimapaki. Võtab kapist välja ja tormab Panna juurde, endal silmad imestust täis.
“Panna, vaata, siin on LEHMADE piim!”
“Aaaaaa.. eee.. jah. See on kiisudele mõeldud.” Üritab vanaema ennast olukorrast välja keerutada.
Maya kortsutab kulmu ja raputab pead: “Aga kiisud ei ole ju lehmapojukesed!?”

Teised postitused sellest, mida räägib veganlaps, leiad SIIT.

Advertisements