Tean, et osad inimesed hakkavad veganiteks ega tunne mitte kunagi vajadust veganaktivismis osaleda. Ma olen natuke teistmoodi. Kohe esimesel päeval tundsin, et midagi pean suutma ära teha.

Ei teadnud kuidas või mida. Aga kohe oli see tunne, et “kurat küll, selline maailm küll okei ei ole!”

Instagram oli mu esimene veganaktivismi platvorm. Kasutades kõikvõimalikke vegan hashtage lisan iga pildiga internetti veganlust juurde. Alguses olin päris aktiivne, nüüd mul on kodus kehv valgus telefoniga toidu pildistamiseks. Aga vahel ikka midagi lisan.

Ma olin üks esimestest, kes hakkas kasutama #eestivegan. Siis kui sellega alustasin, oli sellega Instagramis ainult kaks pilti. Nüüd on neid üle tuhande.

0000000
Kui te panete otsingusse instas #eestivegan, kas teil näitab samu pilte “top posts” all? Kõik minu omad 😀

Facebooki grupid tulid järgmiseks, siis kui ma need lõpuks avastasin. Postitasin hästi tihti toidupilte ja retsepte. Et neil 10 000 inimesel, kes “Jah, see on vegan!” grupis käivad, oleks ikka midagi vaadata kah.

Just vaatasin ja grupis on nüüdseks juba 20 000 inimest. Mida hullu?

Vahel annetan organisatsioonidele, kes oskavad veganaktivismi värki palju paremini kui mina. Ise ei oska, siis saab ju toetada neid, kes oskavad.

Näiteks Eesti Vegan SeltsNähtamatud Loomad ja Loomus.

11667351_1614342335508969_3395421728458187441_n
Võtsin Loomuse Facebookilehelt pildi

Blogi hakkasin kirjutama veidi vähem kui aasta tagasi. Viskas üle see, et igasugused blogijad muudkui kirjutavad mingeid täiesti ajuvabasid postitusi veganitest ja veganlastest. Noh, et Veganlapsed on kõik kasvult väiksed ja arengus maha jäänud ja muud sellised lollused. Tahtsin, et internetis oleks üks kohtki, kus räägitakse veganlastest nii nagu asjad päriselt on.

Kõige rõõmsamaks teevad mind lapsevanemad, kes kirjutavad mulle, kuna on just veganiks hakanud või tahavad rohkem vegantoitu lapsele pakkuda ning küsivad nõu. Sellised kirjad on alati oodatud! Ükski küsimus pole liiga rumal (mul oli endal ka miljon küsimust alguses) ja kui ma isegi ise vastata ei oska täpselt, siis ma vähemalt tean, kust infot leida ja saan linke jagada. 🙂

Kriidiga vegan hüüdlauseid kirjutama hakkasin rohkem möödunud suvel vist alles. Mõned kritseldused on näha selles vanemas postituses.

Esimene kord on siiani meeles. Ühe suure toidupoe ette kirjutasin “Eat beans not beings” ja mingi väga suur ja väga karmi olekuga mees seisis terve aeg mu kõrval ja ootas, et näha, mida ma kirjutan. Hirmus oli natuke. Aga ta luges ära ja läks oma teed. Ma ei julgenud vaadatagi, mis nägu ta tegi. Hiljem nägin veel mitmeid peatumas ja lugemas.

Mul endal on alati NII hea meel neid kriidikritseldusi näha! Tunnen kohe, et mu ümber on veel inimesi, kes hoolivad loomadest sama palju kui ma ise. See on ilus tunne.

Nagu näiteks kui ma eelmine aasta rahvajooksul käisin: “Enne 2. miili jõudsime esimese mäeni. Nägin, kuidas suur osa jooksjatest lihtsalt kõndisid mäest üles. Äkki peaks ka? Muidu peale mäge äkki hingeldan nagu hüään kõrbes!? Aga siis nägin midagi, mille peale mul tulid lausa külmavärinad peale. Keegi oli terve tee täis kirjutanud lühikesi sõnumeid nagu “GO VEGAN!” “CHOOSE LOVE, BE VEGAN” jne. See oli nii ootamatu ja samas nii innustav, et kui ma nö. tagasi teadvusele tulin, olin ma juba ammu mäest üles jõudnud.  Neid samu veganteemalisi sloganeid oli edaspidi iga kilomeetri tagant. Nii äge!”

Palju inspiratsiooni leiab #veganchalkchallenge otsingusse pannes.

IMG_20170706_143543
suvi 2017

Kritselduste asemel saab vegan hüüdlauseid ju ka seljas kanda. Ma sain sõbranna käest ühe vegansärgi, ühe ostsin veganfestivalilt, kust sain kaasa veel ka vegan sloganiga koti. Mayale tellisin Gorilla.ee-st särgi, mida nägin esimest korda Vigri kohvikus ja armusin kohe ära.

Nüüd tahaks endale mingit jooksupusa, millel oleks suurelt midagi veganluse teemalist peal. “Plant-based princess” näiteks või “Hail Seitan”. Hahha.

IMG_20170729_110457~01
Karuslooma kallistan sooja saab sallist ka

Tänaval inimestele vegantoitu pakkuda ja nende küsimustele vastata julgesin esimest korda alles täna. Ma võtsin ikka päris mitu kuud hoogu selleks.

Manchesteris on selline grupp veganeid, kes korraldavad iga nädal kolme erinevat üritust. Kõigi eesmärk on inimesi harida veganluse ja selle mõju kohta keskkonnale, tervisele ja loomadele.

17917865_1192535190859395_6805395522915261219_o

Keegi ei peata inimesi väevõimuga ega suru toitu kurgust alla. Ei sunnita kedagi veganiks. Veganlust ei saa peale suruda. Pigem on nii, et inimesed tahavad ise rohkem teada. Mis on vegan? Kes on vegan? Kas oreod on tõesti vegan? Kust saab rohkem infot? Ja siis nad võtavad flaierid kaasa ja on vestluse lõpus siiralt tänulikud, et said targemaks.

Muidugi oli tänagi üks mees, kes tahtis lihtsalt vaielda kõikide bullshit argumentidega. Noh, et porgandil on ju ka valus ja miks me keskendume loomadele kui nii paljud inimesed on maailmas näljas jne.

Sellest, kuidas taimedel on tunded, on Ireene väga hästi kirjutanud SIIN.
Sellest, miks veganid loomi armastavad ja inimesi vihkavad loe SIIT.

Ma ise põdesin päris  palju ja kui teised küsisid, kuidas mul läheb, siis vastasin “Horrible!” Mis oli natuke naljaga, aga natuke tõsi ka. Ent nad lohutasid mind sellega, et nad olevat esimesed korrad samasugused olnud.

Järgmine kord keskendun rohkem sellele, milleks ma seda teen (loomade heaks) ja vähem sellele, et rahvamassid mind ärevaks teevad.

21624064_10215199451963286_1049204806_n
Tegin kaasa juustukoogi kattega brownied

Loomade tunnistamine on üks neist asjadest, mida tahaksin ka teha. Ent ma ei kujuta ette kui kaua selleks aega läheb, et ma vaimselt valmis oleksin või kas sellist aega üldse kunagi tuleb.

Mu jaoks oli juba see traumeeriv, kuidas ma surmale liiga lähedal olin.

Kui ma alles veganiks hakkasin ja šokiseisundis olin, tundsin, et pean kohe ruttu kellegi veel veganiks muutma. Mäletan, kuidas ma hüsteeriliselt reageerisin sellele, et mu sõber ei tahtnudki veganiks hakata peale seda kui vaatasime dokumentaali farmiloomade elust. “Nagu, mis mõttes sa ei HOOLI!?”

Nüüd olen aru saanud, et kedagi ei saa niimoodi järsku – pauhti – veganiks muuta. Pigem on see, et sa saad seda protsessi kiirendada. Näiteks keegi juba on mõelnud veganluse peale (ütleme, et on poolel teel veganiks hakkamisel) ja sina oma vestluse, vegantoidu või Facebooki profiilile pandud videoga lisad sellele 50%-le veel näiteks 5%. Siis ta kuuleb kuskilt midagi head vegantoitumise kohta ja sinna lisandub veel 5% jne. Mu üks hea sõbranna ütles, et sai viimase lükke veganiks hakkamiseks just ühest Facebooki videost, mis näitas piimalehmade igapäevaelu.

Saab olemas olla ja küsimustele vastata kui need teistel tekivad. Saab heatahtlikult inimesi harida kui neid huvitab. Kui inimest ennast siiralt ei huvita, siis tihti pole mõtet end raisata.

Veel pool aastat enne veganiks hakkamist olid taimetoitlasedki mu jaoks lollid. Rääkimata siis veganitest. Aga näe, nüüd ju ikka ise ka vegan. Selle peale mõtlen alati kui keegi mind üritab maha teha lihtsalt sellepärast, et vegan olen ja loomadest hoolin.

Advertisements