Saatsin just Martini ja Maya minema. Tuli selline tunne peale, et hädasti oleks vaja üksinda olla.


Tahtsin nagu midagi tehtud saada, aga mida? Lugesin natuke raamatut. Vaatasin korraks, kas viitsin koristada – eips!

Mul tuli hiljuti tegelikult üks väga lahe idee. Üks projekt, millega järgmiseks tegelema hakata, aga see ka kuidagi ei edenenud täna.

Ja kui midagi ei lähe päris nii nagu tahan, siis viskab aju ikka selle vana hea “Mida pekki ma oma eluga peale hakkan?” mulle ette ja siis ei oskagi muud teha kui blogida.

Tegelikult olen vahepeal tubli ka olnud. Käisin jooksmas eile ja täna. Eestis sain jälle ree peale. Piisas esimesest korrast, et jooksupisik jälle sisse tuleks. Nii mõnus. Hommikul ärgates ikka on vahel selline tunne, et tead enam-vähem, mida vaja teha sel päeval, aga kuidas täpselt, seda ei tea. Siis joostes kuidagi probleemid ise lahendavad ennast. Sa paned lihtsalt ühe jala teise ette ja lahendused jõuavad sinuni.

running-is-my-meditation
Mu jooksurada muidugi ei näe üldse selline välja. Peab ikka 3-4 korda foori ees seisma ja aeg-ajalt jälgima, et prügi otsa ei komistaks

Õhtu enne kui me Mayaga tagasi Manchesteri lendasime, siis käisin sõbrannadega väljas. Emaga autos rongi oodates ütles ta mulle midagi sellist, et ma olevat liiga tihti telefonis. See ajas mind väga närvi. Mõtlesin peas igasuguseid vabandusi välja, aga tegelikult ajas see mind närvi, sest see oli tõsi. Nii oligi. Mul oli sõltuvus iga teatud aja tagant telefoni kontrollida ja aeg-ajalt sinna äragi kaduda.

Laadisin telefonist Facebooki ja Messengeri maha. Ehk ma ei katkesta päeva jooksul enda tegemisi enam selle peale kui keegi mulle kirjutab ja pole mitte mingisugust vajadust oma telefoni kontrollida iga teatud aja tagant. Muidu ikka pidin alati kõigile kohe vastama ja aeg-ajalt vaatama, kas mulle on vastatud.

Seega kui keegi sõpradest lausa muretses, miks ma nii harva vastan, siis nüüd teate. Soovitan edaspidi päris sõnum saata kui midagi pakilist on. Noh näiteks proovisid Alpro jogurtit esimest korda ja see polnudki halb ja muud samalaadsed tähtsad teadaanded.

Liiga palju ekraaniaega ei tee kedagi õnnelikuks.

Sama oli Maya ja tema tahvliga. Peale kaht nädalat “kadus” see imevidin meil lihtsalt ära. Liiga vara sellise asja jaoks. Põhimõtteliselt hommikul kohe kui silmad lahti sai, siis jooksis ta tahvli järele ja istus terve oma päevase aja ära. Mis oli vist alguses pandud tund aega. Siis edaspidi pool tundi ja lõpuks miinimum võimalik ehk 15 minutit.

Tavaliselt hommikul ärgates jooksis ta ikka mulle sülle! Päris rõve tunne oli olla teisejärguline. Mingi tahvel on tähtsam kui emme! Ei-ei, nii ikka ei lähe mitte.

Ma kujutasin ette, et see tahvlike teeb meie elu kergemaks ja lihtsamaks, aga elu sõltlasega pole kunagi lihtne. Ja oi kui kiiresti pisikesel inimesel sõltuvus tekib. Igatahes on tahvel nüüd juba kolmandat nädalat “kadunud” ja Maya on jälle tema ise ega nihele pidevalt, et kus ikka tahvel on ja kas saaks äkki veel. Ikka “ainult korraks” ja “ainult üks” ja nii iga päev mitu korda. Huh, hea et kiirelt sõltuvuse sabast kinni saime.

IMG_5896
Hädaolukordadeks (ehk nendeks puhkudeks, mil mul mõistus otsas on) on mul telefonis paar osa Peppa multikat ikka alles. Õnneks pole seda salarelva pea kunagi vaja.

Reedel sain meie uues perearstikeskuses käidud. Pidin enne Eestisse minekut juba ära käima, aga sellest kujunes üks neist asjadest, mida ma lükkan edasi ja edasi ja edasi, teadmata miks. Mingi sisemine tõrge.

Sain teada, et me oleme kenasti andmebaasis olemas ja mul ei olnud vaja seal midagi muud teha peale selle, et öelda enda ja Maya sünnikuupäevad. Nojah. Kõlab tõesti nagu nii õudne asi, et pidi seda kohe kaks kuud pidevalt edasi lükkama. Tänks, aju!

Seal sai teenindust hinnata. Teate küll seda lauakest, kus mitu värvilist nuppu reas, väga rõõmsast väga kurvani. Maya jagas lahkelt tagasisidet. Viis korda vajutas “väga hea” ja siis nii igaks juhuks kõiki teisi nuppe ka korra.

Nüüd saame siis Maya lasteaia avalduse lõpuks ära täita. Põnev ja hirmus samal ajal!

Advertisements