Homme juba istumegi jälle lennukisse. Jälle võtame takso ja sõidame oma pisikesse korterisse Manchesteri kesklinnas.

Kui me esimest korda Inglismaale kolisime, siis oli kuidagi palju lihtsam kui praegu. Olid mingid ettekujutused, kuidas elu hakkab olema. Tundus nagu Eestis poleks mitte midagi, mis kinni hoiaks.

Peale perekonna. Keda käisin esimese aasta jooksul vist üle kuue korra vaatamas. Mida raiskamist, eks!?

Ma lihtsalt kartsin ja ei osanud endale uusi sõpru leida.

Õnneks olen paari aasta jooksul muutunud. Ent nüüd on kuidagi teistmoodi raske. Sõpru on nii palju, et raske neist lahkuda.

Samas jääks paigale, siis jälle ei saa maailma avastada.

Avastad maailma, siis peab kogu aeg sõpradega hüvasti jätma.

Keeruline.

Aga eks elu ongi selline.

Kõik sõbrad võiksid blogi pidada, juba siis oleks palju lihtsam ja toredam. Sest tegelikult mind täiega huvitab, millega te tegelete, aga mul ei ole alati energiat smalltalkiks.

Kuigi ma kirjutan blogi ja võib jääda mulje, et suudan ennast väga hästi väljendada, siis tegelikult jään üsna tihti jänni. Mul mõte liigub liiga kiiresti ja jutt jääb segane. Siis saavad inimesed asjadest valesti aru.

Eelistan iga kell pigem kaks korda aastas kokku saada ja silmast silma jutustada kui piinlikke ja pingutatud vestlusi internetis pidada, mis ei alga mitte kuskilt ega jõua mitte kusagile.

Nii pole alati ja kõigiga muidugi. Mõnikord saab chatis just palju rohkem päris asjadest räägitud või lihtsalt pingeid maandatud ühise musta huumoriga. Aga vahel tunnen end küll nagu see imelik vennike alumisel pildil.

40e6c11d9f38090f533274b76f0d14d5

Ma olen nii tänulik.

Kõigile, kes mu ellu on tulnud ja jäänud. Veel tänulikum neile, kes mu ellu on tulnud ja õigel ajal ära läinud.

Ma olen haiget saanud ja haiget teinud ja kindlasti pole ma täiuslik ent tänu oma inimestele on mul aina enam julgust olla see, kes ma olen.

Aitäh, et olete olemas.

Aitäh, et näete mind. Seda mind, kes ma olen ja vaatate mööda sellest minast, kes ma vahel üritan näida.

Sai üks ümmargune jutt nüüd, aga mul on praegu peaaegu pisarad silmas, et pean Eestist ära minema. Kes oleks uskunud.

Kui ma Martinit nii väga palju ei igatseks, siis ma jääksingi kauemaks Eestisse Mayaga. Ta rääkis eile Pannale, kuidas ta ei taha mitte kunagi siit ära minna. Oeh.

Samuti ootab mind nii palju uut ja põnevat Manchesteris. Ja tegelikult on mul seal ka juba käputäis sõpru ja tuttavaid.

Tegelikult on kõik kõige paremini.

Kallistan kõvasti! (Eriti neid, keda ei jõudnud seekord päriselt kallistada!)

Advertisements