Me olime täiesti valmis maksma pearoa eest 14 eurot, aga oli veel üks suur aga, mis rikkus terve asja ära.


See küpsetatud bataat oleks nii mõnus täpp i peal olnud. Kui oleks saanud selle niimoodi, et ta olekski tehtud veganversioonina. Mitte nii, et jätad ühe osa roast lihtsalt ära. Nii et saa ju täit elamust. Ja elamuse eest ma ju maksangi. Muidu võiksin ju selle sama 14 euro eest 7 bataati osta ja ennast neist lõhki süüa.

Mayale pakuti üldse ainult spagette õliga, mille eest oleks ka kindlasti täishinda pidanud maksma (mingi 10 eurot vms). Uskumatu, et peakokal on nii vähe fantaasiat või viitsimist, et ei suuda ilma lehmapiimast kooreta ühtegi pastat valmis teha. Kasvõi ma ei tea, praetud sibula ja tomatiga. Ikka parem kui ainult õliga.

Seega Keila-Joa lossis veganid süüa ei saa. Kui just makaronide, õli ja ebatäiusliku bataadiroa eest ei taha 25 eurot välja käia.

Kahju.

IMG_20180103_165246
Loodan, et need asjad olid sinna ikka proovimiseks riputatud. Või on see ainult Inglismaa teema?

Loss ise oli muidu väga armas. Selline väike. Muuseumisse saime perepiletiga (16 eurot) ning no see raha oli seda väärt. Kuigi pigem selline muuseum, kuhu lapsega ei läheks ausalt öeldes. Natuke liiga igav pisikeste inimeste jaoks.

Tube oli vähe ja Inglismaa lossidega ei ole seal muidugi midagi võrrelda, aga üks näitus puges mulle väga südamesse.

IMG_20180103_143548

Hõbedast tehtud värgendused olid ka lahedad, aga just need Eduard Zentšiku maalid keldrikorrusel. No mine hulluks! Vedeleks mul mõned tuhanded eurod kusagil sahtlis, siis ma oleks sealt hea meelega vähemalt kolm maali kaasa vedanud.

IMG_20180103_145817
Kujutan ette, kuidas see inimene, kes turvakaameraid jälgib, hinge kinni hoidis iga kord kui Maya endale tegevust leidis

Maya käitus nagu printsessidele kohane ja ei jätnud kordagi välja näitamata kui talle miski ei meeldinud. Ja printsessidele kohaselt ei meeldinud talle pea mitte miski.

Eriti teatraalselt jooksis ta restoranisaalist välja kui saime teada, et ega meil sealt midagi tellida polegi. Hoidis kordamööda peast kinni ja siis jälle vehkis kätega õhku ja jooksis mööda pikki laudade ridu karjudes saalist välja. Maandus siis näitusesaali diivani peal ja lahistas nutta. Nagu oleks terve maailm tema vastu olnud.

Näe, kõigi laste lemmik toit polegi paljad makaronid.

Piletimüüja käis mu käest veel hiljem küsimas, kas Maya on kodune laps või lasteaia laps. Jõudsin vaevalt öelda, et kodune kui “Ahah, seda ma arvasingi! Kohe näha!”

Ok. Tore. Ja siis vahtis terve aeg, kuidas me endale joped selga panime ja ära läksime. Nagu oleks kartnud, et me äkki ei lähegi muidu ära.

Excusez-moi madam, et tahan oma normaalse 3-aastasega ringi seigelda.

IMG_20180103_145234
Sai erinevate riikide hümne kuulata

Keila juga oli nagu Keila juga ikka. Vägev.

Kuivemal ja soojemal ajal on see kant täiuslik romantiliseks jalutuskäiguks või kohtinguks. Kui siis sinna lossi restorani ette helistada ja lasta neil vegantoit ette valmistada, veaks ehk Martinigi sinna järgmisel suvel.

Ainult, ma ei tea, kas ta annaks mulle andeks kui broneeriksin ööpäevaks 300-eurose toa Lossi butiikhotellis. Mõelda vaid kui palju häid jooksutosse ta selle raha eest saaks. Tervelt kahe aasta jagu vist.

Advertisements