Eile oli meil pisike veganlaste pidu! Soovitan soojalt Lohesaba seikluslinnakut. See on nii suur ja avar ja nii põnev lastele. Vanematele paras trenn. Eriti kui lapsed tahavad ikka ja jälle ja jälle ja jälle just tondimajast tunnelisse ronida ja siis teiselt poolt tunnelit jälle alla.


Ma olen nüüd lihtsalt varbaotast pealaeni täis häid emotsioone. Nii täis. Laetud. Pole ammu sellist tunnet olnudki.

Olin üsna kindel, et mina ja Indrek läheme oma lastega ja rohkem kedagi ei tulegi. Kõigil ju hirmus kiire kogu aeg ja noh tööpäev oli kah.

Pealegi ega ma ei reklaaminud seda üritust ka väga suurelt. Meil on Facebookis oma grupp veganitest lastevanematele ja seal ma siis säutsusin, et tulgu kõik, kes soovivad.

Aga mu rõõmuks tuli veel kaks imearmsat ema oma lastega. Nii tore oli! Kõik olid nii sõbralikud ja ilusad inimesed. Mul on nii hea meel lihtsalt.

Võib-olla pitsitame ühe kokkusaamise veel järgmisele nädalale, aga suveks plaanime ka midagi veel suuremat ja toredamat.

Kui mõni veganist (või teel sinna) ema või isa tahab ka rohkem infot selle meie salajase Facebookigrupi kohta, et end üritustega kursis hoida või miks mitte enda kodukandis elavad teised veganid üles leida, siis ärge kartke mulle kirjutada! Emailile – jummeljuurikas@gmail.com näiteks. Saan teid edasi juhatada.

IMG_20180102_142317
Siis kui me veel kartsime, et äkki ei tule üldse mitte keegi kohale 😀

Kuidagi nii hea energiaga jõudsin eile koju, et leppisin endaga kohe kokku, et kui ärkan tavapärasest varem (ja enne Mayat), siis lähen täna jooksma. Lihtsalt lähen. Ei lase mitte ühelgi vabandusel ennast tagasi hoida.

Ometi oli mul niiiii palju häid vabandusi, miks mitte minna:

Maya ikka veel magas ja ma oleksin saanud edasi magada.
Õues oli pime ja külm ja ma eristasin vaevu porilompe tahkemast porist.
Ema vanad väljaveninud dressipüksid vajusid iga sammuga alla.
Kapist leitud vanad ja katkised tossud said esimeses poriloigus läbimärjaks.
Leidsin ainult kaks parema käe kinnast ja üks oli auguline.
Vanad ja augulised ketsid polnud minu omad, seega hõõrusid.

Aga kui tahe on suurem kui vabandused, siis asjad hakkavadki toimima.

Sama mu blogimisega. Vahel on selline tunne, et lõpetaks ära. Aga sama tunne on ju kõigega. Siis ongi tähtis küsida: “Kas see pakub mulle rõõmu?” Vingutujus ütleks muidugi, et mitte miski ei paku rõõmu. Aga blogimine pakub mulle 350 päeva aastas rõõmu ja siis on kokku umbes 15 päeva aastas, mil ma mõtlen, et täiesti mõttetu ikka see blogi ja kõik, mis ma kirjutan on samamoodi sama mõttetu.

KonMari süsteem kodu ja elu korrastamiseks ongi põhiliselt see, et vaatad kõiki oma asju korraga ja küsid iga asja kohta endalt, kas see pakub sulle rõõmu. Mulle jäi just see küsimus Marie Kondo raamatust hästi meelde. Teatud hetkedel elus kui tahaks millestki lahti lasta või vastupidi just ei suuda edasi liikuda, siis küsin ikka enda käest: “Kas see pakub mulle rõõmu?”

Vahet pole, kas see “miski” on mingi olukord või asi või inimene.

Vastavalt vastusele siis tean, kas edasi võidelda või alla anda. Vahel pole mõtet tuuleveskitega võidelda. Ent teinekord piisab väikesest muutusest ja enda tunnete selgesti väljendamisest, et miski/keski jälle rõõmu pakuks.

jaapani-korrastuskunst-korrastamise-elumuutev-vägi
Selline raamat. Kord elus tasub täitsa läbi lugeda. Aitäh, Ireene, saatmast 😉

Tähtsatest küsimustest rääkides, siis eile peale mängutoa möllu olime mu venna juures ja pidasime mängupidu. Maya ja vend mängisid Wii Disney printsesside mängu, aga teises toas käis hoopis teist sorti mäng. Võlukepikesi ja ballikleite seal kindlasti ei olnud.

Saime kõik naerda kui ühel hetkel valjult teisest toast kostis: “Kas sa elad üldse või said surma!?

Esialgu tundub naljakas jah, aga vahel nagu võiks enda käest täpselt sama küsida.

Advertisements