Ma piilusin seda üritust juba mõnda aega tagasi, lihtsalt alati oli midagi muud tegemist või aeg ei sobinud. Või noh, ei julgenud minna.

Aga siis Britt kutsus mind kaasa ja ma mõtlesin, miks ma minna ei saa ja ei tulnudki enam ühtegi asjalikku põhjust pähe. Piinlik ju tunnistada, et ei julge oma lapsega väga vaiksetesse kohtadesse minna, sest no, vaikusest jääb seal vähe alles.

Natuke põikan teemast mööda, aga ma ei tea, mis värk sellega on, aga Eestis saan ma pidevalt tasuta rongiga sõita. Eile hommikul istus mu kõrval üks naine. Rongi klienditeenindaja tuleb, teretab seda naist rõõmsalt ja valjuhäälselt ja kontrollib piletit. Samal ajal ma jõudsin oma rahakoti kenasti välja otsitud, tõstsin pilgu tagasi üles ja ootasin ka seda rõõmsat “Tere!”, mida ei tulnudki. Nojah. Tasuta sõit, siis tasuta sõit. Säästsin 1.30. Jee!

IMG_20171230_110816

Joogastuudio seal Telliskivis oli välimuselt nii lahe. Ma ei isegi ei oska seda kirjeldada. Peab ise nägema. Aga kohe oli selline “astusin hoopis teise maailma” tunne. Mõnus.

Trenn ise oli ka hästi armas ja vahva ent umbes 10 minutit peale algust arvas Maya, et teda on vist petetud. Ma ei kujuta ette, mida ta täpselt ootas sellelt joogatunnilt, aga ilmselgelt sai ta mu peale pahaseks, sest kõik polnudki nii nagu ta oli ette kujutanud.

Ma täitsa kujutan ette seda frustratsiooni. Olin ikka hea mitu päeva solvunud ja hämmingus kui esimene Harry Potteri film välja tuli ja see polnudki samasugune nagu ma seda enda peas ette olin kujutanud raamatuid lugedes. Ma olin meeletult pettunud. Tol ajal olin muidugi mitu aastat vanem kui Maya, aga oleks tahtnud ka kellelegi peksa anda.

IMG_20171230_112710
Enne algust, siis kui veel peksa polnud vaja anda

Mayal vedas. Tal olen mina. Inimene, kellele võib näidata kõiki oma emotsioone täpselt sellistena nagu nad parasjagu on. Isegi kui selleks tundeks on “emmele kõvasti peksa!!!!!!!”

Niisiis päris piinlik oli. Proovisin mitte välja teha, aga siis tuli meelde, et Briti kaamera vist ka käib. Ta on ju tubli vlogide meister. Igatahes kui see meelde tuli, siis võtsin Maya ja viisin kardina taha peitu rahunema. Ei teagi, kas rikkusime terve video ära või suudab Britt meid ja meie kräud sealt kuidagi ära lõigata. Je suis désolé Britt!

Lõpus oli kõigil ühine rahunemise aeg ja joogast ära läksin jälle Mayaga, mitte peksumasinaga õnneks.

Kusjuures kõige lahedam on see, et täna küsisin Maya käest, kas talle meeldis jooga, siis vastas: “Jaa! Emme, teeme veel koos joogat!”

Ehk siis ta ise ei mäletagi vist seda meeletut jonni- ja peksuhoogu. Tore! Ma meelde tuletada ka ei kavatse. Oleks ometi endal see oskus mäletada igast asjast ainult head! Siis läheksin järgmine nädal kindlasti uuesti.

Panen lingi ka, kui keegi veel lastejoogast huvitatud on – Maria joogatab lastega

Igatahes peale peksasaamist polnud muud teha kui end kõige parema toiduga lohutada ja selleks sobis hästi Balti Jaama turul Veg Machine ja see sama bataadiburks.

IMG_20171230_140057_220
Seda kastet ostaks kilode viisi!

Peale joogat ja peksu viisin Maya ruttu enda ema juurde ära. Õnneks oli mul samaks päevaks/õhtuks ammu kokku lepitud, et sõbranna tuleb mulle järgi ja siis käime korraks linnas ja oleme niisama mõnusalt. Ta vähemalt oskab mind ilma peksuta ka armastada.

See oli vist esimene kord üle poole aasta, mil ma Mayast rohkem kui paar tundi eemal olin. #kohutavkanaema

Pärast ühines teine tore naisuke veel ja mängisime Ticket to Ride lauamängu, mis on mu uus lemmik! Muidu olin läbi ja lõhki Dixiti fänn ja noh kord aastas võisin 12-tunnise Riski maratoni pidada, aga see Train to Ride oli nii põnev. Eriti meeldis mulle kindlasti selle juures see, et ma võitsin. Hahha!

Väljas olles vahetasime ühel hetkel lauda ja istusime akna äärde. Mul tekkis kuidagi kohe selline tunne, et no ei, ei saa hingata enam. Ütlesin, et läheks ära sealt, vist liiga hele valgus. Nii hele, et ei saa hingata. Aga ühel hetkel taipasin, et hoopis mu kõrge värvliga teksad olid nii kõvasti ümber, et ma lihtsalt ei saanud hingata. Istusin siis ülejäänud aja lahtise püksinööbiga. Ikka juhtub.

Aitäh, naised! Nii tore oli! Ootan juba järgmist korda!

Lõppes kõik veel sellega, et vahetasin enne viimasesse rongipeatusesse jõudmist kõrged saapad ketside vastu, sest mul tekkis paanika. Ema ütles, et ta jääb natuke hiljaks ja ma taipasin, et õues on väga pime, ma ei teadnud, milline see rongipeatus välja näeb või kuhu poole sealt minna. Panin ketsid jalga juhuks kui peaks vaja olema kellegi käest põgeneda. Nimetage seda paranoiaks kui tahate, aga mul on omad hirmud seoses pimedas üksinda kõndimisega. Eriti kohtades, kus ma varem käinud pole.

IMG_20171230_234556
Õigel daamil ikka väljas käies ketsid paberkotiga kaasas eks 😀
Advertisements