Kõndisime Mayaga metsa ääres ja silmanurgast nägin, et Maya kisub puid kätega. Minu jaoks ei ole normaalne kui keegi lihtsalt niisama loodust lõhub. Umbes, et ah tambin seened kõik puruks ja kisun oksad puu küljest. Niisama. Sest ma saan seda teha.

Küsisin: “Mis teed, Maya?”
Natuke kohkunult: “Ma teen väiksele puule “tere””
Kui ta nägi, et ma selle peale rõõmustasin, siis tegi edasi juba kõigile ülejäänud puudele, mis tee peale jäid, julgelt ja kõvahäälselt “TERE” ning surus neil õrnalt kätt (oksa).

Meil on oma kindel väikene jalutustiir siin tekkinud. Ümber tiigi ja natuke metsaäärest. Ühe künka otsas sosistame metsahaldjatele ja koputame suurte kivide peale, et küsida, kas krabid on kodus.

Täna oli üks väike teerajake ojaks muutunud ja mõned teod olid hädas sealt välja saamisega. Maya aitas neid puuoksaga. Kuigi minu meelest olid nad vist juba uppunud või olidki vanad karbid. Aga mõte loeb.

IMG_20171227_141800

Tiigi juurest leidis Maya teise puuoksa ja ütles, et hakkab sellega kala võtma.

“Miks sa kala tahad tiigist võtta?”
“No sellepärast, et talle kalli ja..”, mõttepaus, “.. kas kalad tahavad musu ka?!”
“Ma ei tea, võib-olla tahavad, aga võib-olla ei taha.”
“Okei, siis ma küsin kala käest. Mina armastan kalasid.”

IMG_20171225_150120
Jää peal oleks ka nagu puu

Nii armas on mõelda, et tegelikult lapsed ongi sellised. Ei eelda, et nad võivad kõike ja kõiki kiskuda nii kuidas endale meeldib. Et tegelikult on neis kohe alguses olemas austus looduse ja elusolendite vastu. Ja meie töö on seda hoida. Eeskujuks olla.

Ikka veel pole päevagi möödunud, ilma et Maya ütleks kui väga talle siin meeldib. Maal on tore.

Advertisements