Alguses heidutas mind see 4 tundi. Et äkki on vähe või ei jõua kõike teha või midagi. Aga ei, isegi porimülgastes venides jõudsime rahulikult kõik kohad läbi käia.


Välja arvatud igasugused vinged turnimiskohad, sest need olid nii paksu pori täis, et parem oli eemale hoida. Muidu oleks Maya printsessiseelik mustaks läinud ja meie käik lühikese lõpu leidnud. Näe, ei tulnud pähe poririided kaasa võtta miskipärast.

Õnneks polnud ma ainuke. Kuulsin ikka mitmeid emasid-isasid erinevaid põhjuseid välja mõtlemas, miks ühte või teise kohta seekord minna ei saanud.

IMG_20171226_131910
Pisikesed sinised elevandid

Ehk siis ilmaga ei vedanud eriti.

Ent rahvast oli ikka väga palju. Pidime tükk aega esiteks parkimiskassa järjekorras vihma käes seisma ja peale seda rongi ootama, mis viiks ca. 800 meetrit edasi Lottemaale. Kusjuures “rongijaama” katusealune ei olnudki katusealune vaid lihtsalt võrestik. Tagasi minnes me enam rongi ootama ei hakanud. Lihtsalt kõndisime.

Põhimõtteliselt sõidame poolteist tundi kohale, pargime ära, seisame 15 minutit järjekorras, et parkimise eest maksta, siis ostame parkimispileti ja rongipileti ja ootame veel 10 minutit rongi ja seda, et rongijuht kõikide kokkupressitud inimeste käest piinlikult saaks piletid kontrollitud. Peale mida ta avastab, et ühed mitte-eestlased ei teadnudki, et pidi pileti ostma. Ootame veel 5 minutit ja mõtleme kõik, et sellised ongi vist need jubedad odavad rongid Aasias, millega kellelgi sõita ei soovitata. Välja arvatud see pisiasi, et kuumuse asemel puhub kilelapakate vahelt külm tuul sisse. Siis sõidame 3 minutit ja olemegi lõpuks Lottemaal.

Ma pigem maksaks pileti eest paar eurot rohkem ja ei ootaks parkimispileti/rongipileti järjekorras. Säästaks nii palju aega.

IMG_20171226_133259
Proovisime kraanat ehitada

Lotte maja oli Maya ja paljude teiste laste lemmik. Seal oli hea suur trepp, kust pepu peal alla lasta ja muidugi Lotte tuba ja mänguasjad, mida mööda põrandat laiali visata ja liug, kust kõik lapsed korraga alla tulid.

26132656_10203945843402975_2127540_o
Maya ja Lotte lasid koos liugu

Lihtne oli põnne ära kaotada, sest iga kord kui Lotte püsti tõusis, et mujale minna, oli tal kohe lastekari ümber, kes oli valmis tema järel kasvõi maailma lõppu rändama. Nii mõnigi pisike inimene püüti veel viimasel hetkel ukse pealt kinni. Enne kui ta oleks suurde lastemassi ära kadunud.

26104766_10203945844322998_772377286_o
Maya oli ka tükk aega kadunud vahepeal ja muidugi jutustas ta sel ajal Lottega maast ja ilmast
26178300_10203945844042991_907844880_o
Räägib kindlasti enda pipipatsidest

Alumisel korrusel sai Lottest kaks korda pisema Annaga (Lotte emaga) piparkooke glasuurida. Või noh, teised said, aga me jätsime vahele. Piparkookide koostises oli munamass ja glasuuriks olid ka need poest ostetud tuubid, kuhu vist pannakse ka munapulbrit sisse tavaliselt.

Maya keetis hoopis hoolega pannkookidest suppi.

IMG_20171226_140623
Pannkoogisupitegu

Britt oli oma perega samuti Lottemaal. Nad on päriselus täpselt sama nunnud kui blogis! Kõndisin nende juurde pooleldi hiilides, nagu oleks mingeid kuulsuseid kaugelt piielnud. Nagu oleks jälle teismeline ja kogemata näinud Taavi Immatot peale superstaarisaadet ja imestanud, miks ta kiiremini kõndima hakkab kui me sõbraga teda jälitada tahtsime. Teate küll seda sooja tunnet, eks.

Ma ise olen Briti blogi lugenud juba aastaid. See, kuidas ta oma lastest ja nendega tegutsemisest kirjutab on nii ilus lihtsalt. Saan sealt alati inspiratsiooni. Lisaks muidugi see osa, et elame mõlemad välismaal. Ja noh neist ilusatest piltidest ärme räägigi. Ma muidu tahan jälle oma blogi kinni panema hakata. 😀

IMG_20171226_132206
Kõige huvitavam kapp on ikka see, mis on köiega kinni pandud

Toidu osas ei oska kommenteerida. Ei hakanud sabas seisma ja nagunii oli mul toit kaasas.

IMG_20171226_150611
Planetaarium jäneste majas

Planetaariumis anti kõrvaklapid, millest tuli vahva vestlus Klausi ja Lotte vahel planeetidest. Seal olid kott-toolid ja neis sai täpselt mõnusasti pikutada ja vaadata/kuulata.

Üritasin mitu korda Mayale ka märku anda, et ta ikka üles vaataks. Seal üksteise järel hakkasid planeedid põlema ja tähed vilkusid ja mida kõike.

“Maya, vaata üleval on tähed!”
Vaatab korraks üles. Kulmud lähevad kortsu.
Vastab tüdinud häälega: “Jajaa, las nad olla siis” ja vaatab rahulikult pimedat seina edasi.

IMG_20171226_141724
Tegelinskid tahtsid ka pilti teha

Ei kahetse, et käisime. Nägime ära, milline see Lottemaa on. Muidu oleks kindlasti kripeldama jäänud.

Kogu see koht ise nägi muinasjutuline välja ja kõik  majad olid täpselt nagu raamatus. Eriti väljastpoolt. Ma ise tundsin Lotte ja Bruno maja kohe ära, aga Maya teadis kõigi kohta, milline kelle maja oli. Muudkui vedas meid käe otsas “lähme nüüd notsu majja!” “lähme nüüd rebase majja!” “lähme nüüd tagasi Lotte majja!

Kui keegi kaalub, kas minna või mitte, siis ma soovitaksin pigem ikka suve oodata ja siis minna. Mingit jõulumeeleolu ma seal täna küll ei saanud. Piparkoogid ja jõulukaardid olid toredad jaa, aga noh ma ei tea. Midagi jäi lihtsalt puudu.

Võib-olla oli see pori, mis elamuse kehvapoolsemaks kiskus või need tehnilised jamad või olen ma natuke ära hellitatud lasteüritustega Inglismaal, aga jah.

Samas ega ma enda pärast läinudki ju! Mayal polnud korralduse osast sooja ega külma, rongis sõi rahus enda Nature moiga (mis muide ei maitse enam nagu plastik ega haise nagu okse) saia ja ta oskab ju suurepäraselt ka ühest puuoksast rõõmu tunda. Arvata on siis, et Lottemaa pakkus talle rõõmu küll ja veel!

Advertisements