Lennukis juhtus mu kõrvale istuma üks rootslane. Talle meeldis väga mu raamat ja ma sain tükk aega muiata, silmanurgast jälgides, kuidas ta püüdis seda koos minuga lugeda.

“The Subtle Art of Not Giving a Fuck” on mul juba poole peal ja siiani olen sealt enda jaoks nii mõndagi leidnud. Soovitan.

Igatahes selle rootslasega jutustasime natuke ja ta rääkis, et on pärit külast, kus elab 4000 inimest. Selle peale tegin oma kajakanaeru ja ütlesin, et kui 4000 inimesega kohta nimetatakse külaks, siis ma olen üldse metsast pärit. Metsast, mille ümbruses elab ligi 200 inimest.

Ta sõbrad Manchesteris olevat iga kord teda parandanud kui ta enda kodukohta linnakeseks nimetas, nii et siis hakkaski ise ka külaks kutsuma. Kuigi tegelikult ikka ongi väikelinn.

some-people-want-a-big-house-a-fast-car-and-3428268Maya oli lennukis muidu tubli, aga lennujaama turvaväravad talle seekord kohe üldse ei meeldinud.

Esiteks ei olnud ta nõus oma jänkukotti seljast ära võtma, sest mis mõttes mingi onu lihtsalt tahab tema asju vaadata, eks ole. Imelik. Vaadaku oma asju.

Teiseks ei tahtnud ta ise väravatest läbi tulla. Ei minuga koos ega enne mind ega peale mind. Läheneda ma talle ei julgenud, sest siis ta pistab hoopis plehku. Kutsusin kümme korda ja siis ta pistis ikka plehku. Tuli värava kõrvalt jooksuga läbi. Õnneks oli juhuslikult seal ka siiski värav, nii et saime edasi ikka.

Toit oli mul kenasti kaasas, sest lennujaamadega juba on kord nii, et kunagi ei tea, kas saad seal midagi mõistlikku süüa. Ja 10 eurot kahe banaani ja tomatipastaga makaronide eest ma ka ei viitsi maksta. Võin siis juba kodus seljakoti toitu täis toppida sama raha eest.

25442825_1877940265854167_8486074062659103726_n
Nii tegingi. Tühja veepudeli sai ka suvalises söögikohas külma vett täis panna. Halleluuja!

Ega me väga palju ei söönudki. Aga nii hea on varem valmis tehtud toit õhtul peale lendu külmkappi visata ja järgmisel päeval süüa. Ei pea kohe poodi kiirustama.

IMG_20171217_142148
Miks jõulud ainult kord aastas on, tahaks Mayale veel puust raudtee ja rongi kinkida
IMG_20171217_143638
Maya ja teised suured inimesed lennujaamas tööd tegemas

Nüüd oleme kolm päeva maal olnud ja iga päev Maya ütleb mulle, et talle nii meeldib siin. Ausalt öeldes ütles ta seda meie Manchesteri korteris ka. Ta on ainuke meie peres, kes sellest korterist vaimustuses on.

Ma olen küll maal üles kasvanud, aga elu aeg olnud pigem pühapäevamaakas. See tähendab seda, et mulle meeldib maal, aga peale mõnda aega igatsen tagasi linna. Pikemalt linnas olles jälle igatsen maale.

Kõige tüütum on linnas mu jaoks see, et kui tahad lihtsalt värskes õhus olla, siis peab alati mingi eesmärk olema. Mingi sihtkoht, kuhu jõuda. Kas siis park, mänguplats, pood või kellegi kodu. Maal paned jope selga, kummikud jalga ja müttad oma aias või lähed metsa või jõe äärde. Niisama. Ilma, et kuskile jõudma peaks. Ilma, et autode pärast muretsema peaks või jalutades iga paari minuti tagant ülekäigurajal ootama peaks.

IMG_20171219_130548
Niisama läksime muudkui sinna, kuhu kassid meid viisid
IMG_20171219_125814
Kui muidu kühveldatakse lund ära, siis Maya vaatas, et igal pool lund ikka võrdselt oleks. Kus polnud, sinna pidi viima.

Kassid! Teate kui väga ma armastan kasse!? Meil on neid maal lausa kolm ja mitte ükski neist ei taha veel mu pai, aga küll ma jõuan nii kaugele! Mulle meeldivad kassid nii väga, et 10 aastat tagasi kui tegin endale elu esimese sotsiaalmeedia konto (kui rate.ee sinna alla kuulub ikka) ja panin kasutajanimeks LOVECATS. Raudselt olen sellest blogis juba rääkinud, aga mis seal ikka. Olen nii uhke selle tõiga üle, mis teha.

IMG_20171221_190854_908
Leia pildilt kolm kassi ja su uus aasta tuleb täis õnne ja rõõmu

Vahepeal jõudis mul sõbranna külas käia ja panime juba plaani paika, et tuleb mulle järgmine nädal järgi ja viib Maya juurest minema natukeseks. Iga kord Eestisse tulles ma plaanin seda teha, aga siiani pole eriti õnnestunud. Ju vist sellepärast Mayal minust kõrini ongi. #kohutavkanaema

Advertisements