No nii väga, et vahel tuleb nutt peale mõeldes, et kas ma seda enam kunagi ei saagi. Kas ma peangi alati ja igal pool ilma jääma?

Tahan mõistmist ja austust.

Ma tahan olla normaalne.

Ma ei taha, et pidevalt tuleks minuni ringiga selliseid arvamusavaldusi nagu “veganid on kõik toitumishäirega”, “olge veganid kui tahate, aga jätke lapsed rahule” või “kas sa ikka lapsele liha annad?” või “rõvedat ajupesu teed oma lapsele ikka”.

Mis mõttes?

Laps ei tohigi loomi armatada? Lapsele ei tohigi õpetada, et vägivald on vale ja endast nõrgematele ei tehta liiga?

Kas mõni mu blogilugeja tunneb, et ma surusin ta veganiks?

Ma ju tegelikult ei karju kellelegi kõrva, et “HAKKA VEGANIKS!”, ei kirtsuta nina lihatoitude peale, ei käi toiduteemalistes foorumites igat retsepti kommenteerimas, et “iu, liha on laip”. Ma hiljuti lausa serveerisin lihatoitu lapsele, kes pole vegan ega taimetoitlane. Saan ju suurepäraselt aru, et paljude inimeste jaoks on loomsed tooted ikka veel toit. Kunagi olid minu jaoks ka. Siis kui ma veel ei teadnud, et saab teistmoodi ka. Ja et see teistmoodi on hoopis parem kõigile.

Blogis räägin küll tihti veganlusest, aga seda pole ju kellelgi kästud lugeda. See on nende jaoks, keda huvitab ja kes leiavad siit midagi enda jaoks.

Mul on väga vedanud. Minu vegan teekond sai alguse kaaslasega samal ajal ning meil polnud hetkekski kõhklust, kas Mayast saab samuti vegan või mitte.

Ent kõigil pole vedanud. Mõned veganid on terves suguvõsas ainukesed ja peavad iga päev taluma alandamist ja hirmutamist. Ja seda kõike lihtsalt sellepärast, et süüakse teistsugust sööki! No mida veel, eks!? Samas suguvõsas on kindlasti nii mõnigi joodik või ahelsuitsetaja, aga näe vegan jääb ikka kõige enam hambusse.

Muidugi, ma võiksin sellistest asjadest mitte hoolida. Sest, mis vahet seal on, mida keegi teine arvab, eks ole. Ent veganiks olemine pole minu jaoks ammu enam lihtsalt see, mida mina suhu pistan. Mu jaoks pole õige, kuidas loomadega käitutakse. Mul on valus mõelda selle peale, kuidas iga sekund massiliselt elusolendeid tapetakse.

Ei saa ju siis lihtsalt vaiki olla kui mõnitatakse neid, kes on astunud sammu, et maailma natukenegi vägivallatumaks muuta.

Kurb oli ka see, et kuulsin, kuidas pereliikme töö juures teda pidevalt tögatakse, kuna ta liha ei söö. Eriti jäi peas kummitama talle öeldud lause: “Sa oled loomavihkaja!”

Hästi naljakas, eks ole. Aplaus!

See, kuidas loomad sünnivad puurides, elavad vangistuses, surevad liigikaaslaste vereloigus. See on naljakas. Sellest on nii vahva nalju teha.

Me veganid oleme kõik suured loomavihkajad, sest me ei söö liha.

Ja siis imestame kui inimeste arvates on okei võtta endale paar merisiga, kes sigivad nii palju, et varsti on pisikeses puuris 30 isendit.

Siis imestame, miks mõned inimesed arvavad, et kutsikad võib kotiga kraavi, pürgimäele või tiiki visata.

Siis imestame, miks vägivald ja väärkohtlemine on nii suur osa meie maailmast.

Mina imestan ainult selle üle, kuidas mees, kes oma koera ahjus ära küpsetab, läheb 2 aastaks vangi, aga samal ajal võib iga inimene sea, kitse, lehma või nagu Malluka blogist teada sain, isegi KÄNGURU ahju pista ja keegi ei pilguta silmagi.

Ma ei nuta nüüd kodus patja vaid söön veel ühe pannkoogi maasika toormoosiga ja lähen kukun õues vaikselt proteiinipuudusest kokku, sest unustasin ära, et tegelikult on liha supertoiduks kuulutatud ja ilma selleta ei saagi elada.

*pildil olev burger on vegan