Veetsime pika nädalavahetuse Newcastle’is. Me Mayaga läksime ees juba neljapäeval kohale ja ööbisime mu sõbranna juures, kellel on ka lapsed.

Mul sai teise päeva lõpuks telefonil aku tühjaks ja otsustasin, et las nii jäädagi. Väike puhkus internetist ei tee kunagi halba.

Natuke kahju oli, et hulganisti pilte klõpsida ei saanud, aga samas tore ka, et seda võimalust polnud. Mul on kohutavalt palju pilte erinevates arvutites, välistel kõvaketastel ja kes teab kus laiali. Aastaid juba lükkan edasi nende sorteerimist. Tore kui mõnikord pole võimalustki neid juurde kuhjata.

Mulle täitsa piisab mälestuseks meie reisist sellest samast avapildist. Nii muhedad kolmekesi metrood ootamas.

IMG_20170902_155131
The Angel of The North Newcastle’is, pilt tehtud mitu kuud tagasi. Ma see ingli kõrval vasakul ja roosa Maya käruga kõrval.

Igatahes oli nii ilmatuma tore nädalavahetus. Maya jaoks on sõbranna lapsed nagu vennad-õed. Pisaraid jätkus ainult selleks ajaks kui pidi sealt ära tulema.

Ma sain aru, miks Maya ja minu suhe pole viimasel ajal enam endine olnud. Sest see ei saagi enam kunagi endine olla. Ega peagi olema. Maya on suuremaks saanud ja emme pole enam nii vajalik kui siiamaani oli. Või noh, vajalik ikka ja meeltult vajalik ent teistmoodi.

Ma pean olemas olema kogu aeg, aga mitte liiga lähedal. Ja kindlasti ei tohiks ma oma asjadega tegeleda, sest siis muutub ta titaks tagasi ja ma pean ta sülle võtma ja lusikaga toitma.

Iga kord kui ma läksin vaatama, mis Maya teises toas teeb, siis ta kõndis lihtsalt minema. Läksin ülemisele korrusele vaatama, mis ta teeb. Maya läks alumisele.

Natuke uhke tunne on ja natuke palju kurb samal ajal. Mõistsin, et Maya on ammu valmis minust eemal olema, aga mina olen see, kes enam elada ei oska ilma Mayata.

Ent samal ajal ei oska temaga koos ka enam kuskile minna ega midagi teha, sest ükski asi ei sobi enam, mis ma välja mõtlen. Arvatavasti pole asi tegevustes vaid just selles, et emme pole enam A ja O ning kõik, mida emme ütleb, arvab või tahab on nõme ja sellele peab vastu hakkama. Kindlasti normaalne eakohane käitumine, aga oi kui väsitav. Ja oi kui raske on seda mitte isiklikult võtta.

Aga ma proovin. Ja proovin uuesti iga päev. Vahel õnnestub paremini ja vahel mitte nii eriti.

IMG_20170820_175744
Siis kui Maya veel päris 3-aastane polnud.

Mingil hetkel rääkisime sõbrannaga laste läbipõetud haigustest ka. Ma siiani arvasin, et Maya ainuke “imelik”, et erinevad viirused ja haigused nagu jäävad küll külge, aga läbi põeb pea alati täpselt samamoodi – esimesel päeval palavik ja magab suurema osa päevast ja teisel päeval väsinum kui tavaliselt ja kolmandal päeval nagu poleks midagi olnudki.

Paar üksikut korda on köha või nohu kestnud kauem. Vähemalt nädal või nii.

Aga tuleb välja, et sõbranna 3-aastase ja 6-aastasega on samamoodi. Veganlastel on ikka imelikud haigused ma ütlen!

Sellega tuli meelde üks teine veganema, kelle laps sattus kahel korral haiglasse kõhuvaluga. Esimesel korral ei tuvastatud peale analüüse ja uuringuid mitte midagi. Kõik verenäitajad ja muud asjad olid korras. Eks kõigil vahel kõht “lihtsalt” valutab, eks.

Teisel korral tehti vist veelgi põhjalikum kontroll ning leiti ainult seda, et B12-vitamiini tase veres oli normaalsest mitu korda kõrgem.

Ma muidu olen erinevatest allikatest lugedes aru saanud, et  B12 peaks olema võimatu üle manustada ent noh mine tea, eks. Iga inimese keha on erinev ja võib-olla on ikkagi lapsele liig kui süüa iga päev B12-ga rikastatud toiduaineid ja siis veel lisandit ka juurde võtta.

Targemad on alati oodatud mind parandama muidugi.

IMG_20160907_111552
Newcastle, august 2017

Igatahes jah, ikka olen arvamusel, et Newcastle on kordades ilusam, parem, lapsesõbralikum ja mõnusam linn kui Manchester. Isegi Newcastle’i toidukohtade veganvalikud tunduvad kohati paremad. Kuigi Go Falafelile vastast pole, a kaua sa jaksad ainult falafelivrappe süüa. Tegelikult päris kaua, sest me oleme seal paari kuu jooksul ikka oma 20 korda käinud ja praegu selle peale mõeldes läheks ja võtaks kohe ühe falafelivrapi kõigega ja mangosmuuti küll.

Selles vanemas postituses  rääkisin sama juttu ja kartsin veel, et äkki pean oma sõnu sööma selles osas, et kumb linn parem on. Aga ei, kahjuks ei pea. Newcastle jääb mu lemmikuks.

Ja ärge mu käest Great North Runi kohta küsima hakake. Müüsime Ebays mu numbri maha, sest peale neerupõletikku ma ei julgenudki enam rohkem kui 3 kilomeetrit joosta. Kartsin märja nahaga selga külmetada ja uuesti põletikku saada.

Uuel aastal kui mul imeväel peaksid mõned õhtud vabamaks muutuma, siis lähen vaatan, kas jõusaalis jooksmine võiks midagi minule sobivat olla. Sest noh, Mayal mind ju vaja pole (võeh kui dramaatiline!) ja jooksmine oli kunagi päris suur osa mu elust.

Aa, tuli meelde, et ma tegin Martini telefoniga ka mõned pildid ikka, aga ta parasjagu tegeleb koolitööga, mis on vaja kolmapäevaks valmis saada. Ehk ma näen teda ainult hommikul ärgates. Ehk neid pilte ma ei tea isegi, millal ma näha võiksin.

Pealegi, raudselt olid kõik söögist. 😀 Lähevad siis lihtsalt otse instagrami ühel hetkel.

Advertisements