Ma piilusin seda üritust juba mõnda aega tagasi, lihtsalt alati oli midagi muud tegemist või aeg ei sobinud. Või noh, ei julgenud minna.
Kõndisime Mayaga metsa ääres ja silmanurgast nägin, et Maya kisub puid kätega. Minu jaoks ei ole normaalne kui keegi lihtsalt niisama loodust lõhub. Umbes, et ah tambin seened kõik puruks ja kisun oksad puu küljest. Niisama. Sest ma saan seda teha.
Alguses heidutas mind see 4 tundi. Et äkki on vähe või ei jõua kõike teha või midagi. Aga ei, isegi porimülgastes venides jõudsime rahulikult kõik kohad läbi käia.
Teate kui kurb oli lugeda eile, et mitmetel eesti veganitel oli toidu pärast tülid jõuluõhtul. Veganid ei suru midagi peale, teised on need, kes ei oska lihtsalt leppida sellega, et maailm muutub ja kõik ei pea samamoodi olema nagu kunagi oli.
Muide ega meie suur jõululaud ei olnud ka päris 100% vegan.
Ma olen korduvalt mõelnud enda blogi kinni panna. Sellisel kujul nagu ta on. Sest mis asi ta üldse on? Mis selle eesmärk on?
Lennukis juhtus mu kõrvale istuma üks rootslane. Talle meeldis väga mu raamat ja ma sain tükk aega muiata, silmanurgast jälgides, kuidas ta püüdis seda koos minuga lugeda.
No nii väga, et vahel tuleb nutt peale mõeldes, et kas ma seda enam kunagi ei saagi. Kas ma peangi alati ja igal pool ilma jääma?
Pakkida pole absoluutselt veel mõtet, sest kohver on praegu kindla graafiku järgi kord Maya voodiks, kord kutsika voodiks ja siis jälle tita voodiks.
Esiteks oleksin peaaegu ühe üsna kohatu apsakaga hakkama saanud. Ma olen nüüd juba mitu nädalat sotsiaalmeedias ühe teise vegan ettevõtjaga suhelnud. Ta juustukooke ei tee õnneks. Saiakesed ja muud küpsetised rohkem tema ala.
Loe edasi “Kuidas mu koogiäri edeneb ja klientide tagasiside”
