Ma nädala algusest peale juba kergelt paanikas. Teisipäeva öösel ei saanud üldse magada. Nutsin ja haletsesin ennast lihtsalt.

See festival tekitab ikka päris palju ärevust.

Vähemalt sain ühe korraga ära nutetud ja nüüd palju parem olla.

Olen hirmus kade inimeste peale, kes saavad tööd teha rahus ja vaikuses. Või üksinda. Või kuskil mujal kui kodus.

Mayaga koos on nii tore ja hea olla. Täpselt sinnamaani kui mul on midagi väga-väga vaja ära teha.

Isegi kui ma MÕTLEN, et teen midagi (tööd), siis läheb hullumajaks ära.

Ükspäev just oli vaja päeva jooksul kaks kooki teha. Võtsin vabalt. Mängisin Mayaga terve hommiku ja käisime õues. Tulin tagasi ja mõtlesin, et teen kõik korda, siis hea hiljem kooke teha. Jõudsin selle ära mõelda ja Maya loopis kõik oma klotsid laiali ja hakkas üldse meeletult trallima. Ja just siis oli tal kindlasti vaja, et mina temaga koos kõike mängiksin ja teeksin.

Raske on midagi tehtud saada kui prioriteediks on lapse jaoks alati kohal olla. Täna kleepisime koos mingeid asju ja tahtsin samal ajal ruttu Instagrami postituse ära teha. Muidu võtaks see 5-6 minutit, aga niimoodi samal ajal muud tehes läheb vähemalt pool tundi ja mõned närvirakud pealekauba.

“Aga pole (h)ullu, las läheb korda!” ütleks Maya selle peale. Ja kõige muu peale maailmas, mis kedagi võiks muserdada.

IMG_20171007_132159
Tahtsin teist pilti panna, aga telefon sai tühjaks

Nojah, siin ma olen, pidin kurtma oma rasket elu, aga piisab, et mõte läheb Maya peale ja juba on maailm jälle helgem.

Aga tänasest.

Hommik oli nii mõnus. Pakkisin oma vaarikakoogi karpidesse ja mõtlesin, mida me Mayaga veel peame linnas ära tegema. Üksikud asjad. Suurem osa ettevalmistustest juba tehtud ja asjad olemas.

Agar-agarit oli vaja. Ma juba paar nädalat tagasi tellisin ja sain ammu kätte, aga täna tegin selle pakikese lahti alles.

Tore, et täna lahti tegin, mitte homme, sest ma nuusutasin seda ja noh, ninale oleks mõnusam pool liitrit naftat sisse tõmmata kui seda agarit nuusutada.

Täiesti haige! Ma ei mäletagi, et ma oleks kunagi nii rõvedat haisu tundnud. Kuna mu enda agar on täiesti lõhnatu ja maitsetu, siis tõmbasin muidugi kohe julgelt ninaga.

Kusjuures mu aju lihtsalt ei suutnud sellega leppida, et see agar nii rõve on ja tegin ikkagi ühe koogi sellega. Noh, et äkki see lihtsalt tundus nii jube ja kook ise ei jää jube.

Seega sain eriti jubeda maitsega koogiga hakkama ning tegin öösel lihtsalt uue.

Õnneks on Manchesteris Chinatown olemas ja sealt ühest suurest aasia poest saingi uue pulbri kätte. See toimib ka. Juba kolm või neli kooki sellega teinud.

Tagasiteel ostsime Mayale natuke asju meelelahutuseks. Saan aru nüüd vanematest, kellel ongi kogu aeg kiire. Siis ostadki jälle mänguasju ja mänguasju, et lapsel ka tegevust oleks.

Igatahes oli mul veel vaja kaks koogivormi juurde osta. Koduasjade poodi sisse astudes avastasin end jõululauludele kaasa ümisemas. Isegi kepsutasin rõõmsalt. Hea tuju oli. Sain koogivormid kätte ja nägin, et megaodavalt (3 naela eest) saab 20-sentimeetrise noa. Ideaalne kookide lõikamiseks ju!

Läksin siis kassasse ja müüja küsis, kas mul dokumenti ka ikka on. Ma tundsin, kuidas mul kulmud väga-väga kortsu vajusid. Mis dokumenti? Mida?

Selleks, et seda megaodavat nuga osta, oli mul vaja dokumenti näidata. Tuleb välja, et alla 18-aastastele nad ei müügi nuge. Ma siis otsisin oma kotist ID-kaarti ja rahmeldasin. Ei saa ju seda 3-naelast tera maha jätta ometi! Müüja aga muutus kärsituks ja tahtis mulle poe juhataja kutsuda, et mulle selgitada, miks ma seda nuga ikkagi täna kaasa võtta ei saa.

Olin nii pettunud! Mul oli peaaegu kõik olemas ja siis SELLINE ASI!

Hea küll, hea küll. Saan aru, et mingi mõttetu pisiasja pärast pole mõtet lasta tujul alla minna, aga praegu ma lihtsalt olen natuke palju pinges. Lähebki ühest äärmusest teise väga kiiresti. Eriti kiiresti heast halvaks muidugi. Ent teistpidi ka ikka.

Oeh ja siis muidugi oli mul tänaseks õhtuks lisaks festivalikookidele ka üks tellimus. Ning muidugi läks see täiega pekki. Kook ise maitselt ja välimuselt imeline, aga hõbedasele alusele seda tõsta oli võimatu. Üritamise käigus lagunes kook tasapisi kätte ära hoopis. Asi oli koogivormis. Vale vorm sellise koogi jaoks. Nüüd tean.

23472692_1743220119306587_8825802013346414825_n
Mis seal ikka. Pakkisin terved tükid karpidesse ja katkised sõin ära. Martin oli ka lahkelt nõus aitama. Söömisega.

Söömegi siis siin isu nii täis, et teeme kõik, mis võimalik, et kõik ära ostetaks pühapäeval. Et jumala pärast ei peaks enam kooke nägema.

Kuna mul oli peaaegu sama kook festivaliks ka tehtud, siis andsin kliendile lihtsalt teise koogi.

Vedas jälle.

Advertisements