Alati mõtlen nende suuremate pühade ajal, et “ah ei viitsi”. Aastaid polegi viitsinud ega teinud midagi erilist. Eelmisel aastal istusime lihtsalt pimedas toas, et keegi ometi ukse taha ei tuleks ja üle-eelmisel aastal visati meie ust vist tooreste munadega kui ma õigesti mäletan.

Elasime siis veel Martini sõpradega koos ja nad soovitasid Mayale kostüüm selga tõmmata ja komme nuruma minna. Selle asemel ostsime kamba peale lastele jagamiseks suured pakid šokolaadidega, mille me kõik ühiselt ära sõime, enne kui õige päev jõudis kätte tulla.

Sel aastal oli teistmoodi. Tegin suure rõõmuga Halloweeni kaunistustega kooke. Ämblikuvõrguga kook müüdi poes poole kiiremini välja kui ükski teine on varem müünud. Järelikult tuleb igast pühast viimast võtta ja koogi peale midagi huvitavat meisterdada.

Ja tegelikult käisime Mayaga üldse peol Halloweeni nädalavahetusel. Üks väike vegan sai 2-aastaseks ja terve suur peolaud oli lookas vegantoidust. Ma enda uue eestlasest sõbrannaga seisingi suurema osa ajast ikka toidu kõrval. Nii söömiseks kui selleks, et ma saaksin vaadata, kuidas mu koogid teistele meeldivad.

Tegin browniedele kõrvitsa-apelsini juustukoogi katte ja peale veel 5 minutit enne kodust välja jooksmist šokolaadist ämblikuvõrgud ja ämblikud. Sellepärast nad näevadki välja nagu oleks väriseva käega tehtud.

Hakkasime Mayaga minema ja ta muidugi pidi saama ise selle koogikarbi kaasa võtta, et teistele lastele uhkelt näidata ja jagada. See karp aga ei tahtnud pisikeste käte peal kuidagi püsti püsida ning kahe sekundiga lendasid kõik mu koogiruudud ühte väga-väga õnnetusse hunnikusse karbi nurka kokku.

Ma olin nii suures šokis, et pidin nutma hakkama. Hingasin hästi kiiresti sisse-välja ja tõstsin ruute üksteise pealt ära. Tuli välja, et oli isegi täitsa päästetav olukord. Ma veel poole tee peal mõtlesin, et äkki ikka ei vii. Äkki liiga kohutavad. Ent kohale jõudes olid kõik hämmelduses. Ja seda ainult kõige paremas mõttes.

Ma ei tea, mis ma oleksin teinud kui need koogid oleksid olnud tellimustöö! Õnneks ei olnud. Tundub, et universum või eluke hoiab mind. Igasugused koogiäpardused juhtuvad just siis kui teen kooki vabatahtlikult. Mitte tellimuse täitmiseks.

IMG_20171028_191809_003
Kohale jõudis umbes 20 ruudukest ja alles ei jäänud mitte ühtegi!

Linn ise oli väga Halloweenilik juba oktoobri algusest alates ja Mayale pakkus see palju rõõmu. Tema pärast otsisin välja isegi ühe Halloweeni-teemalise meisterdamistunni (mis kummalisel kombel lõpuks ei toimunudki). Ja otsustasin, et kuigi mul endal jõuludest kah suhteliselt suva, siis paneme ikka akna peale tulukesed ja teeme jõuludest natuke erilisema aja. Lapsena olid kõik need kaunistused ja tulukesed ja erilised toidud ju nii-nii-nii vahvad! Maagilised lausa.

Mul oli enne plaanis isegi kõrvits koju osta ja sellest vahva nägu lõigata. Ent siis käisime söömas ja seal oli juba üks naljakas kõrvitsanägu olemas. Mõtlesin, et nojah, see emotsioon nagu käes juba, milleks siis ise hakata üldse tegema. Ja meil niigi praegu mingi 3 liitrit kõrvitsasuppi külmikus, sest ma läksin ükspäev jälle vaaritamisega natuke hoogu.

Järgmisel aastal saan Mayaga koos juba selle kõrvitsa meisterdada. Ongi lahedam.

IMG_20171029_171304
Kaks muhedat

 

Advertisements