“MOVE! You fucking piece of SHIT!” Pole vist just need sõnad, millega on sobilik 6-aastasega rääkida. Pole vist sellised sõnad, millega oleks üldse normaalne ükskõik kellega rääkida.

See oli üks rõvedamaid vaatepilte, mida mu silmad on pidanud nägema. Ma ei karjuks niimoodi isegi oma asjade peale.

Ent Inglismaa on tolerantne maa. Siin võid olla see, kes sa oled. Kui oled ise see “piece of shit” ja tahad täiest kõrist lapse peale röökida, siis keegi ei tee teist nägugi. Peale minu.

Muidugi karjun ise ka Maya peale. Hiljuti isegi natuke rohkem kui tavaliselt. Aga mitte ealeski pole ma röökinud nagu arulage Mayale näkku või teda sõimanud. Selline asi pole mõttesegi tulnud.

Pigem ütlen kiiresti kurja häälega “TULE AUTOTEE JUUREST ÄRA!” linnas kõndides. Või kodus kui tundub mingi ohtlik olukord või oleme mõlemad meeletult väsinud ja kumbki ei suuda rahulikuks jääda ja Maya loobib kõik oma asjad mulle näkku või hoiab külmkappi tund aega lahti ja vaatab samal ajal irvitades minu poole. Siis nähvan teinekord kurjemalt. Aga enamasti samas olukorras kallistan teda ja vaatan otsa, et aru saada, mida me nüüd tegema peaksime.

Tihti on asi lihtsalt selles, et Maya on väsinud ja piisab sellest kui pikutame koos diivanile ja loeme raamatuid või räägime üksteisele erinevaid jutte. Õhtuti ta jääb üsna ruttu magama peale üht eriti igavat ja monotoonset juttu dinosaurusest, kes läks kõndima. Seda juttu rääkides mõtlen alati erineva lõpu välja, mis siis et sel ajal Maya iga kord juba magab.

Veel üks näide sellest, kuidas ma lapse peale karjun:

Maya rebib mu riideid kapist välja, sest sai millegi peale pahaseks ja kõik, mis ma suudan välja mõelda on: “KULLAKENE! Miks sa nii teed!?”

Kuidas peaks keegi mu karmi häält üldse tõsiselt võtma kui ma ütlen selle häälega “kullakene”.

Ütleks nagu “ei!”, aga samal ajal noogutaks nagu tahaks “jah” öelda.

Kui ma nüüd päris ausalt rääkida võin, siis siiani (kuni umbes paar kuud tagasi) tundsin ennast päris hea emana ikka. Aga viimasel ajal mitte nii eriti.

Ma pidin ju see ema olema, kes ei nähva lapsele kunagi ega tõsta häält. Ma pidin ju see ema olema, kes kohe teab ja oskab igas olukorras käituda, ilma et asjatult närvi läheks. Ma pidin ju olema see ema, kes suudab kõik enda tegemised hetkega nurka visata kui näeb, et laps tahab midagi.

Mulle tundub nagu oleks beebiaeg ja aasta peale seda olnud palju lihtsam kui see, mis praegu on. Kuigi peaks ju lihtsamaks minema kui lapsed suuremaks kasvavad?

Vähemalt nii ma arvasin, aga nüüd enam mitte. Lihtsamaks läheb vist ainult siis kui laps saab suuremaks ja sa paned ta lasteaeda. Või saad teda rohkem jätta pereliikmetega või sõbrannadega või midagi.

Aga mina ei saa kumbagi teha. Martin on samuti alati koolis või tööl ja meil lihtsalt on praegu selline aasta, et me ei puhka mitte nädalavahetusel vaid järgmisel suvel.

IMG_20171022_125810
Okei, liialdasin, kogu aeg ka tööl ja koolis pole

Lasteaeda kavatseme küll hakata harjutama varsti, aga tasuta tunde hakkab Maya saama alates jaanuarist ning praegune eelarve lihtsalt ei võimalda lasteaeda. Saaksime maksta maksimum 6 tunni eest nädalas, aga miinimum, mida saab võtta on 10.

Seega kui mu koogiäri iga nädalaga veidike kasvab, siis saab Maya ehk novembris minna. Kui ei kasva, siis me kuidagi venitame vist jaanuarini välja ikka.

Selle hinnaga, et vahel karjun lapse peale “KULLAKE!”

Siiralt teie,
Mitte nii hea ema kui enne

Advertisements