Laupäeval saatsin lausa kaks kooki korraga minema. Üks naine tellis oma mittevegan õele sünnipäevaks.

Ma NII väga tahtsin ta käest küsida, et äkki ma võiksin kaasa minna. Ma ei tea, mis mul viga on. Algaja asi vist, aga ma tahaksin olla kohal kui mu tehtud kooke süüakse. Tahan näha, mis nägu keegi teeb ja kuidas neile meeldib.

Õnneks kirjutas see sama naine ise päev hiljem, et koogid olid imelised ja meeldisid kõigile.

Aga teate, ma ise mõtlesin kohe, et “aga äkki ta lihtsalt ütleb seda viisakusest”. Täielik paranoiline papagoi. Ent ma ei saa sinna midagi parata. Eks ajaga läheb lihtsamaks. Enesekindlus kasvab ja ei põe iga üksiku koogi pärast, et äkki just see nüüd ei meeldinud kellelegi.

Kirju tuleb mu Facebookilehele pea iga päev viimasel ajal. Mõned uurivad niisama maad, sest sünnipäev paari kuu pärast tulemas. Mõni tahab kohe samal päeval kooki ja mõni pakub topelt raha, et kolme päeva pärast kooki saada. Peakski tegema mingi eraldi värgi, et kes tahab järgmisel päeval juba kooki kätte saada, maksab lihtsalt mingi summa rohkem.

Samamoodi on vaja teha kindel menüü. Et oleks vähem seletamist iga kord kui keegi tahab tellida.

IMG_20171014_122309
Gluteenivabad: küpsetatud juustukook ja vaarika juustukook brownie põhjaga

Päris paljud tahavad, et ma kirjutaksin kookide peale. Ma täiega kardan seda. Ma pole suurem asi kirjutaja. Tekst vajub alati viltu ja tähed on ebaühtlased jne. Tellisin endale mõned abivahendid ja tähtede ja numbrite vormid. Nii raske on ilusaid vorme leida internetist. Tellisin praegu kõige vähem halvad ära ja loodan, et äkki nad on ilusamad kui pildi pealt tundusid.

Muidu on nii äge.

Muudkui muudan oma retsepte ja leiutan vaikselt uusi. Mõtteid on nii palju ja õhin ei tundu veel kuidagi vaibuvat. No eks see hirm kaunistamise ees on ikka. Ei oska noh. Nii väga tahan õppida kuskil, aga praegu pole aega ega raha. Ent need mõlemad tulevad. Selleks ajaks on mul juba väike plaan olemas, et mis ja kus. Sest üllatus-üllatus, ei saagi igas riigis ja linnas õppida vegan toidukunsti.

Tunnen, et kui ma nüüd mõtlen liiga palju selle peale, siis ma ei tahagi enam midagi teha, sest noh, keegi kuskil teeb ju alati paremini. Keegi kuskil on alati kauem sellega tegelenud ja teeb nii imelisi torte ja kooke, et ma ei oska praegu neid ettegi kujutada ja keegi on alati õppinud parimates kohtades, oma ala parimatelt.

Aga teate, kui ma liiga palju mõtleksin, siis oleksin ikka veel mõtlemas ja poleks ühtegi kooki teinud. Lihtsalt, sest keegi kuskil teeb ikka paremini.

eb8a06321d1b4120c5cd8c7857359838--grumpy-cat-birthday-cat-birthday-cakes
Pilt Pinterestist. Ehin end võõraste oskustega.

Teen koostööd ühe väikese veganpoega. Omanikuga saime kohe esimesest kohtumisest peale väga hästi läbi. Käin sinna nii kooke viimas kui omanikuga niisama jutustamas. Ta on mulle palju abiks olnud. Endal oli/on tal toitlustusfirma ja nüüd siis pood.

Ta on kümme aastat minust vanem (nagu suurem osa mu sõbrannadest, mul on ainult üks sõbranna, kes on aastaid noorem – tsau Alice!) Ent kui me kokku saame, siis sädistame nagu mingid teismelised. Tema pood on umbes sama vana kui mu koogiäri ja eks meil neist “beebidest” ongi nii palju rääkida ja elevust jagada.

22448611_217695332101373_2631505534788426453_n
Niimoodi armsates karpides viin koogi poodi.

Pole veel vastust saanud, aga küsisin, kas festivalile ka müüma saaksin minna järgmine kuu. Kohatasu on küll üle mõistuse suur ent potentsiaalseid kliente käib ürituselt läbi tuhandeid.

Ma pikalt viivitasin registreerimisega, aga siis tegi Martin mulle numbrid selgeks. Isegi kui kohatasu kookide müümisega tagasi ei teeni, siis juba see, kui saan sealt endale 10 uut klienti, teeb selle summa tasa.

Tellisin endale visiitkaardid samuti ära, seega mulle tundub, et viimases koogiäri postituses üles nimetatud asjad on nüüd tehtud.

Kohalikku omavalitsusse registreerimisest on õige arv päevi möödas ja mul on isegi NIN olemas nüüd.

Edasi ongi põhiline õppida kirjutama. Kookide peale. Šokolaadiga. Sest ma isegi ei tea, mille muuga kirjutada. Suhkrumass mulle üldse ei meeldi. Martsipan meeldib, aga siis pole kook ju enam pähklivaba.

Põnev on.

Eriti armas on see, et mu toimetused köögis inspireerivad juba Mayatki. Iga päev toob mulle ja Martinile topsi sees kolme erineva maitsega jäätiseid ja täna sain näiteks röstsaia-piparkoogi-jäätise kooki süüa.

Näevad välja küll nagu erineva suurusega jupikesed sama värvi plastiliini, aga näe, fantaasial on võime ka neist teha imelisi maitseelamusi.

Advertisements