Lasteaeda pidi Maya nagunii minema. Juba enne seda kui ma valusalt teada sain kui väga ma ikka ei ole superema.

Pühapäeval nutsin suurema osa päevast. Martinil oli vaja terve päev tööd teha ja minul oli vaja enda koogiäri jaoks suur tellimus teha, millega ma olin jännis, sest ei suutnud keskenduda.

Ja siis oli Maya, kellel oli lihtsalt igav.

Kõige kohutavam pühapäev terves maailmas. Kui sul on imeline pere. Kõik korraga koos kodus. Aga üksteisele aega pole.

Tean, et tobe, aga ma korraks ikkagi arvasin, et ma suudan olla superema. Ehk olla sama hea ema ja jagada sama palju tähelepanu Mayale, teha samu imelisi toite nagu varem ja samal ajal uneajast ja varahommikutest näpistades ajada veel oma koogiäri.

Raha sisse toomisest pole üldse mõtet rääkida, praegu ainult vähendan oma hoolega hoitud säästusid. Vist jääb sel talvel päikesereis ära. Ja Eesti reis samuti. 😀

Seega kui kellelegi tundus mu blogist, et kõik mu elus kuidagi sujub imeliselt ja haldjalikult hõljudes, siis see nii pole kohe kindlasti. Sujub küll, aga rohkem nagu augulised Tallinna asfaltteed. Kunagi ei tea, kas suudad sujuvalt auke vältida või käib autol põhi pauguga vastu auguäärt.

Lisaks meie uus korter, mis on nii harjumatult tilluke, et läheb sassi juba ainuüksi sellest kui ma endale tassikese teed teen. Eks Maya aitab ka kaasa muidugi egas korter üksinda suuda end kahe minutiga sassi ajada.

15qlch

Aga lasteaiast.

Nägin seda lasteaeda poodi jalutades tee peal. Eile võtsin end kokku ja käisin küsimas, kas neil kohti on. Sisse mind ei lastud, sest neil on selline kord, et inimesed peavad ette broneerima kui tahavad vaatama tulla. Loogiline.

Sain aja kirja juba täna hommikuks. Arvasin, et sinna jalutame umbes 15 minutit, seega hakkasime kodust välja minema 20 minutit enne õiget aega.

Jõudsime kohale kolme minutiga.

Tuiasime siis niisama ringi natuke. Nautisime päikest. Jalutasime kirikuni ja tagasi ja jalutasime hästi aeglaselt tagasi lasetaia poole. Ikka olime kümme minutit varem kohal. Mänedžeri polnudki veel.

Liftist tulid muidugi täpselt siis välja 2-aastased, kellest paar tükki röökisid täiest kõrist “MAAAAMMMAAAAAAA!!!!!!!!”

Õnneks Mayaga on teistmoodi. Röökima jätta ma teda ei kavatse. Ta hakkab eelkõige lasteaias käima ikka sellepärast, et ta ise tahab. Kui ta enam minna ei taha, siis ei sunni. Pigem nutan ise köögis kartuleid lõigates kui mõtlen selle peale, et mu laps kuskil nutab. Kirjutasin alguses “kartuleid koorides”, aga siis tuli meelde, et ma ei koori neid kunagi.

Lasteaed meeldis meile mõlemale. Iga päev on kohal kolm kasvatajat. Lapsi oli täna seal 11. Tundus selline mõistlik grupp. Ühes nurgas väike jalgadel liivakast, teises veekast, legod, kostüümid, kunstinurk, kööginurk. Poolte asjadega Maya juba mängis samuti. WC proovis ka järgi. Kõik toimis.

Üks töötajatest ise kohe küsis, kas on ka mingeid toitumisalaseid soove või nõudeid. Ütlesin, et jah, Maya on vegan. Selle peale öeldi, et pole muret, veganid saavad söönuks küll. Toit tehakse neil värskelt kohapeal köögis. Nii tore!

Kui olime juba uksest väljas, siis Maya küsis mu käest õnnelikult ohates, endal silmad särasid peas: “Emme, kas minu sünnipäev tuligi nüüd!”

Advertisements