Meie uuest korterist 10 minuti kaugusel on üks ajaloomuuseum. Mulle meeldivad Inglismaa muuseumid. Esiteks nad on tasuta. Teiseks alati on neis lastele asju, mida saab näppida. Igal pool on peidus mõned sahtlid, mida lahti tõmmata või mütsid, mida pähe proovida.

Läbiv teema oli muuseumis see, kuidas (Inglismaa) inimesed on aegade algusest pidanud võitlema enda õiguste eest. Alustades sellega, et tööpäevad oleksid 16 tunni asemel 9 tundi pikad ja lõpetades sellega, et mustanahalised ei peaks vangi minema selle eest, et nad valgele inimesele bussis istet ei loovutanud.

6969154300_df5f96820c_b
Alati on olnud ideid, mis väärivad võitlemist.

Alumisel korrusel poes oli müügil üks hästi armas raamatute sari. “Little People, Big Dreams” Väga inspireerivad lood kuulsatest naistest. Midagi sellist, mida Mayale tulevikus osta, näitamaks kui võimekad on naised ning et mehed pole ainukesed, kes ajalukku jälje jätavad.

IMG_20170925_120402
Mängisime poodi, Maya tahtis klient olla
IMG_20170925_120408
Aga siis tahtis ikka ise müüja ka olla
IMG_20170925_112730
See ajas küll muigama. Eks oli endalgi omal ajal plaan Austraaliasse tööd otsima minna.
IMG_20170925_180309
Jalkaketsid on küll korraliku muutuse läbi teinud 😀

Need, kes mu blogi Facebookis jälgivad, teavad juba seda singi lugu, aga vot ma räägin nüüd, kuidas Maya peaaegu veenis mind liha sööma.

Maya võtab (mängu)toiduainete hulgast ühe asja ja asetab mu ette.
Mina: “Ee, Maya ma ei taha seda eriti süüa. Mis see on?”
Maya: “See on pitsa.”
Mina: “Pitsa? Aga mis see punane on?”
Maya: “See on kaste. Sa tahtsid ikka seda süüa!”
Mina: “Ahah.”

IMG_20170925_121011
Selline pitsa siis…
Advertisements