Samal ajal kui mõne jaoks oleks see sama kogemus olnud lihtsalt natuke rõve ja tüütu ent kiiresti unustatav, siis mina tunnen nagu oleks mul sisikond lõhki rebitud ja elurõõm välja imetud.

IMG_20170920_124006

See ülemine pilt on tehtud ühe väga uhke asutuse juures paar päeva tagasi. Nad on oma alal Inglismaa parimad. Tavainimesed neist väravatest kaugemale ei jõua. Ainult selleks ettenähtud inimesed. Need, kellel on range keeld rääkida sellest, mis seal sees toimub.

Ent sellesse asutusse astub aastas siiski 1.5 miljonit väga erilist härrat ja preilit. Nad on kohale tulnud nii lähedalt kui ka riigi kaugematest otsadest. Mõned on pidanud autoga reisima kõvasti üle 10 tunni. Teised on üsna kohalikud.

Üks asi on neil kõigil ühine. Nad ei lahku sealt majast enam endisena. Vahet pole, kas neil on silma taga kasvaja* või kõrvas mädanik. Kas nad sünnitasid äsja või on alles beebieas. Neil kõigil tuleb läbida protseduur, mille järel pole nad enam äratuntavad.

Enam pole nad isikud ega elusolendid vaid tühipaljas liha. Liha ju ei karda surma ega kiunu aia vahel. Liha on sõbralik, ei jookse eest ära kui hammustada üritad.

IMG_20170920_123611
Selline vaatepilt, see sõiduteel pole vihm. Ilm oli hommikust saati kuiv

Esiteks tundsime seda jõledat lehka.

Kui mõistsin, et see suur auto on loomade vedamiseks mõeldud, ei suutnud mu aju otsustada, kas ma tahtsin, et seal oleksid loomad sees või palvetasin salamisi, et neid seal jumala pärast poleks.

Auto oli juba tühjaks tehtud. Ainult poole kilomeetri pikkune väljaheidete ja vee rada oli neist härradest ja preilidest alles jäänud, väljaspool Inglismaa agraimat tapamaja.

Nüüd mõtlen, et ma poleks vist üle elanud seda hetke kui oleksin näinud loomi vaid minutid enne nende tapmist.

Lihtsam on teha nägu, et pole olemas. Lihtsam on keskenduda oma vegankookidele ja mitte mõelda sellele, milline massiline tapmine ikka veel maailmas aset leiab.

* Hoiatus! Järgneva lingi peale vajutades jõuad häirivate piltide ja sisuni. LINK