Imelik asi, mida tahta eks ole?

Käisin täna verd andmas. Tahtsin juba eile minna, aga õnneks viimasel hetkel mõistsin paberilipiku pealt kuupäeva kontrollida. Eksisin vaid ühe päevaga. Niisiis täna ärkasin jälle kell 5.30 üles.


Ma mingis vanemas postituses olen maininud, et mõne aasta jooksul on mul olnud väga veidrad füüsilised sümptomid, näiteks nagu (kõik samal ajal korraga) kõhukrambid, emakakrambid, valud, jõuetus, krooniline väsimus, unetus, kõht läheb ühe päevaga nii suureks nagu ta oli siis kui olin 7 kuud rase jne.

Olen kahtlustanud nii ärritunud soole sündroomi, toiduallergiaid kui ka kõike muud hirmsat, mida internetist olen suutnud endale külge pookida.

Jah, ma olen kindel, et ma pole rase. Kuigi esialgu arvasin ka iga kord, et kuidagi kahtlaselt sarnased sümptomid olid mul Mayat oodates raseduse alguses.

Iseseisvalt proovisin mitmeid eridieete (enne veganiks hakkamist ehk tarbisin sel ajal loomseid tooteid) ja jätsin kõikvõimalikke allergeene nädalateviisi menüüst välja, aga sümptomid siiski jätkusid suvaliselt. Ei olnud mingit kindlat asja süües. Vahel mingi toit sobis ja teine päev jälle ei sobinud ükski toit. Mis kogu asja juures eriti kummaline oli see, et samal ajal kui kõht paisus, siis tegelikult kaal langes.

Sain need sümptomid kontrolli alla peale poolt aastat veganlust ja teadlikku tervislikku toitumist. Unustasin peaaegu täiesti ära juba, et ma üldse nii hullusti piinlesin vahepeal.

Ent hiljuti on need samad sümptomid tagasi tulnud ja mul mõistus otsas. Või noh, ma nüüd ikkagi arvan, et asi toitumises, sest sümptomid tulid tagasi peale Eestireisi, kus sõime palju valmistooteid ja käisime pea iga päev väljas söömas. Rääkimata sellest, et kõik uudistooted, koogid ja maiustused pidime ju ka järgi proovima.

IMG_20170704_153806
Kusjuures ma ei saanud seda õiget kõhusuurust pildilegi. Peeglist vaadates oli lihtsalt nii vale. Püksid ei mahtunud jalga, millega ma praegu istun ja kirjutan näiteks. Ühedki püksid ei mahtunud jalga tegelikult (nagu näha, kõht tahab üle lühkarite värvli voolata lihtsalt). Pilt juuli alguses tehtud. Praegu on mu kõht ikka 5x väiksem.

Igatahes pöördusin lõpuks endast targemate poole, äkki saab asi selgemaks.

Istusin seal ooteruumis ja mu mõtted uitasid vägisi kõigi kordade peale, mil ma olen üldse arstidega kokku puutunud. Neid kordi on umbes nii palju olnud kui kahe käe sõrmedel kokku lugeda saab.

Eriti ehedalt on mul meeles kõik korrad kui ma olen EMO-s käinud. Kolm korda. Lapsena võib-olla ka, aga ei mäleta. Igatahes kaks korda sain sõimata, sest ma ei olnud suremas “selliste probleemidega ei tulda traumapunkti” ja kolmas kord sain sõimata, et varem ei läinud. Iga kord sain sõimata.

Viimasel korral sain haiglast koju sõites veel bussis trahvi kah. Pidin enda katkise jalaga MUPO bussi lonkama ja sealt siis jala koju. Oh neid vanu häid aegu!

 

Täna hommikul ma kohe tundsin ette, et midagi halba sealt tuleb. Alati tuleb.

Tundsin, kuidas kurgus hakkab kergelt värisema ja kujutasin ette mitmeid stsenaariume, miks ma võiksin täna seal arstikabinetis sõimata saada. No näiteks, ma pidin lisaks vereandmisele ära viima ka oma pisikese kakanäidise. Elus esimest korda. Kujutasin ette, et õde või kes iganes seal mind vastu võtab, hakkab räuskama, et midagi valesti tehtud. Liiga vähe või liiga palju või valel ajal või no mis iganes. Sitt on kuidagi selline asi, et tekitab piinlikkust ja ärevust kui keegi teine peab seda nägema.

Lõpuks olin ennast juba näost kaameks mõelnud kui arstitädi ukse vahelt mu nime hüüdis.

Teate, ta oli nii emalik ja nii soe ja hoolitsev. Märkus iseendale – inimesed siiski on ilusad ja head. Ma muidugi olin suurema osa ajast näoga seina poole, sest ma ei talu süstlaid ja verd.

Küsisin, miks nii palju verd võtab, kas gluteenitalumatuse jaoks tõesti nii palju vaja. Arst, kelle juures eelmine nädal käisin sümptomeid kurtmas, ei rääkinud mulle täpsemalt, mida ta uurida kavatses. Aga testitakse lisaks talumatusele ka rauataset, kilpnäärme, neerude ja maksa tööd ja midagi vist isegi veel.

Mul on süda nii rahul ja samal ajal natuke hirmus olla. Sellepärast soovingi endale gluteenitalumatust. Et ühe lihtsa muutusega toitumises saaksin oma jõuetuse, krambid ja valud kontrolli alla jälle.

See muutus oleks minu puhul lihtne, kuna me niikuinii tarbime nisu harva. Nojah, sojakastme, maitsepärmi ja taimse koore peab siis välja vahetama ja ma ei saa enam väljas süües kõike võtta, mida tahan. Aga siiski, kõige lihtsam on end ravida kui tead, mis viga on.

Oh, palun-palun, et mul ometi oleks gluteenitalumatus! 😀

IMG_20170725_094345_286
Mina ja mu melonid ja Maya 😀

Lõpetuseks kui kellelgi veel kõhuhädad või lihtsalt tundlik seedimissüsteem või midagi sellist, siis minu parim nipp enesetunde parandamiseks on hommikuks terve melon süüa ning alles lõuna ajal midagi muud.

Advertisements