Esimest korda proovisin umbes aasta tagasi Sandra Vungi retsepti järgi vegan omletti teha. Sattusin nii vaimustusse, et paar kuud sõin seda vist pea iga päev. Nüüdseks on mul välja kujunenud enda versioon. See on nii hea, et peab jagama.
Loe edasi “Jummel Juurika omlett”
Me lähme reisile. UK-sisesele reisile. Kuigi ma kunagi kellelgi ei soovita seda teha. Siinsed bussi- ja rongipiletid on lihtsalt üle mõistuse kallid.
Lae üles 10 viimast pilti, mis sa telefoniga teinud oled. Häirivad, liiga piinlikud ja liiga igavad võib välja jätta loomulikult. Samamoodi soovitatav välja jätta samast seeriast pildid “mina siin niisama 10 erineva nurga alt selfietamas” jne.
Tee väljakutse ära kui julged/tahad ja kutsu üks või mitu blogijat sama tegema!
Loe edasi “Telefonipiltide väljakutse: 10 viimast pilti telefonist”
Imelik asi, mida tahta eks ole?
Käisin täna verd andmas. Tahtsin juba eile minna, aga õnneks viimasel hetkel mõistsin paberilipiku pealt kuupäeva kontrollida. Eksisin vaid ühe päevaga. Niisiis täna ärkasin jälle kell 5.30 üles.
Peale seda depressiooni juttu on kuidagi nii raske blogiga edasi minna. Teen siis hästi pingevaba paljude piltidega postituse ja üldse ei mõtle ka selle peale, et äkki keegi tahtis siia midagi lugema tulla.
Mul oli see tugigrupp juba mitu-mitu kuud tagasi välja vaadatud. Aga ma olen seda tüüpi inimene, et kui on hea olla, siis unustan ruttu ära, et halb oli. Teen näo, et pole olnud. Teen näo, et saan kõigega ise hakkama. Teen näo, et see on normaalne.
Minu tüüpiline elu – peale eriti halba päeva tuleb ikka üks eriti hea päev. Ei teagi, mida rohkem oodata, kas head, sest siis on hea või halba, sest peale seda on eriti hea. 😀
Ma tunnen ennast lõksus. Pere on kaugel, pikad päevad olen Mayaga kahekesi. Avastame iga nädal uusi kohti, muuseume, linnaosi, aga suuremat eesmärki nagu pole samal ajal.
Loe edasi “Teisi emasid mõistad, aga endale pole muud jagada kui kriitikat”
Ootamatult on Maya sõnavarasse aina rohkem ingliskeelseid sõnu ja väljendeid tekkinud. Näiteks kui saime Newcastle’is lennuki pealt maha, küsisin Maya käest, kas kutsu sai ikka kaasa. Maya võttis seljatagant mängukoera ja tähendas: “See on doggie tegelikult.”
