Äratuseni on jäänud umbes 4 tundi. Asjad said meil pakitud. Martin peseb köögis viinamarju ja mustikaid ja meisterdab hummusevrappe. Ma siis panen mõned tänased pildid siia üles. Kunagi tagantjärgi ma seda nagunii enam ei viitsiks.

Elu on palju lihtsam peale seda kui me otsustasime konsumerismile “Adieu!” ja minimalismile “Bonjour!” öelda. Praegu reisiks valmistudes on seda eriti hästi tunda. Mitte midagi pole kadunud. Kolme peale mõeldud kohver haigutab mulle praegu pooltühjana. Rahulik on olla.

Isegi terve korteri koristamine võttis mul hommikul nii vähe aega, et jõudsime veel pool päeva Mirru perega pargis veeta.

Enne seda koorisin ligi 2 kilo kartuleid ka ära ja küpsetasin ahjus krõbedaks. Lihtsalt, et ära ei peaks viskama. Jumala hea homme kaasa võtta. Need mõned, mis veel alles on.

IMG_20170613_153044
Pisikesi kalamaime piilumas

Puuoksad ja mänguplatsid võivad kus seda ja teist käia kui ainult saaks Mirru vanema vennaga mängida!

See on nii naljakas. Maya on täiesti teine inimene tema juures. Palju isepäisem. Ei luba endale midagi öelda ja kindlasti peab ta vähemalt 15 sammu minust eespool kõndima.

Lemmik mäng on neil koos see, et röögatavad mõlemad midagi, millest keegi aru ei saa ja siis jooksevad kiiresti minema.

IMG_20170613_153827
Üks valge metsaelanik istub seal puu otsas

Me lähme küll praegu ainult kaheks nädalaks Eestisse, aga juba igatsen neid. Ma tean, et näeme veel. Siiski jõuab aina enam kohale, et me varsti kolime ja Maya ja mina peame endale jälle uued sõbrad leidma.

Vähemalt on mul blogi. Siia saan siis kurtma tulla kui end üksiku ja õnnetuna tunnen. Samas on Maya nüüd nii suur ja saame koos palju rohkem erinevaid asju ette võtta. Ja mina olen julgem ja leian meile ehk kiiresti uued vahvad veganpered, kellega suhelda. Eks näis.

IMG_20170613_201828
Miks me talle üldse pileti ostsime!?
Advertisements