Maya sündides polnud mul ühtegi sõpra, kellel oleks laps. Veel vähem lapsed. Tundsin ennast nagu tulnukas, et enne 21. sünnipäeva juba emaks sain. Praegu olen muidugi õnnelik, et see juhtus. Paremat aega poleks saanud ollagi.

Nüüd on mul mitmeid sõbrannasid lastega. Siin Inglismaal suhtlen rohkem 4 teise emaga (neil kõigil umbes sama vanad tütred kui Maya) ja neil kõigil on kaks last ja üks ootab nüüd kolmandat. Lisaks on kõik minust üle 10 aasta vanemad. Kurtsin just hiljuti Martinile oma kurba elu, et olen isegi teiste emade seas outsider.

Kuigi selles mõttes oleme kõik samasugused, et töötamise asemel oleme otsustanud lapsega/lastega koos kasvada. Isegi kooliealiste laste emad on nad peale mõnda aega koolist ära võtnud.

Ühe lapse puhul ma täpseid põhjuseid ei tea. Teisega oli nii, et poiss oli alati silmnähtavalt stressis, rahutu ja õnnetu koolist koju jõudes. Tuli välja, et tal oli tundides igav. Miski ei pakkunud pinget ja teised tema klassis olid kõik nooremad. Kui ta oleks kuu aega varem sündinud, siis oleks ta saanud vanemasse klassi. Aga niisama klasse vahetada ei saa.

IMG_20170428_160758
Seemnetega linnukesi toitmas. Kui keegi veel ei tea, siis linde ei tohi saiaga toita!

Alguses ajas see koduse ema elu mind täiesti hulluks. Mingis vanemas postituses mainisin juba, milline meeletu tõmbleja ma varem olin. Isegi rasedana käisin kahes erinevas kohas tööl. 😀

Pea pool aastat peale Maya sündi tahtsin jälle tähtis olla, koolis käia või tööl või vähemalt vabatahtlikuna uusi oskusi omandada. Midagi muud peale emmetamise! Noh, eks siiamaani tahan aeg-ajalt. See tahtmine tuleb ja läheb lainetena.

Kes ei tahaks vahelduseks midagi õigesti ja hästi teha?

Koduse emana pead leppima sellega, et alati teed valesti. Küll alustad sokkide jalga panemist valest jalast. Kuigi oled täiesti kindel, et eelmine kord oli just selline järjekord. Paned toidu valele taldrikule. Sorry! Polnud ühtegi teist puhast taldrikut! Ja hoidku jumal selle eest kui juhtud kogemata lapse pissile ise vett peale tõmbama. Seda ei andestata sulle kohe tükk aega.

Saan väga hästi aru neist emadest, kes esimesel võimalusel tööle tagasi lähevad. Ma ise tundsin ka juba enne Maya esimest sünnipäeva, et peaks nüüd jälle enda elu juurde tagasi pöörduma. Valisin välja mitmeid erialasid erinevates koolides, kandideerisin isegi mõnele töökohale. Kusjuures oleksin tööle saanud ühte väga ägedasse firmasse.

Aga siis tuli karm reaalsus ja sain aru, et esiteks ma ei raatsiks Mayast eemal olla, kuigi ma vahel vajan enda aega.

Teiseks, pole teda mitte kuskile jätta. Meie lähedal pole ühtegi vanaema ega tädi ega sõbrannat ilma mitme väikse lapseta. Kodust töötamine võrduks lihtsalt igapäevaste multikamaratonidega.

Kolmandaks, oleks minu tööleminek rahalises mõttes rohkem kahjuks kui kasuks. Juhul kui me lõpuks siiski leiaksime hoidja või lastehoiu, keda/mida usaldame.

Neljandaks, oleks meie toitumine selle kõige pärast kõvasti kannatanud. Ma olen see vanakooli ema, kes vaaritab pea iga päev armastusega oma perele värskest toorainest õhtusööki. See on sama tähtis osa mu päevast kui pool tundi trenni, mediteerimist, joonistamist või blogimist.

Kes mu instat jälgib, nägi juba, et iroonilisel kombel sõime täna õhtuks hoopis poepitsat. 😀

IMG_20170602_133858_015
Mõnel päeval mahub killuke veganaktivismi ka internetist väljapoole.

Hää küll, hakkasin jälle sellest koduse ema dilemmast soiguma. Tundub, et ma ise pole sellega ikka täielikult rahu teinud veel. Jeerum, naine, pea 3 aastat juba möödas, otsusta ära!

Aga emade seas autsaideri tunne on vist küll pea kõigil? Käid tööl või ei käi tööl. Elad linnas või maal. Lased lapsel multikaid vaadata või ei lase. Oled noor või vana. On sul üks või kümme last. Ikka on selline tunne, et kõik teised emad on nii teistmoodi. Isegi see teine veganema, kes on inimesena meeletult minu moodi, on emana kohati hoopis teistsugune.

IMG_20170319_150151
Bussi peal kirjas “Üks elu… Ela seda!”

 

Advertisements