Eile sai täpselt 3 kuud mu esimesest blogipostitusest. Sellel hetkel ma veel ei teadnud, kuhu enda blogiga jõuda kavatsen. Ei olnud kindel, kas jätan blogi avalikuks või panen kinni. Kas kirjutan meist õigete nimedega või mõtlen mingid hüüdnimed välja.

Miks ma blogima hakkasin?

Tahtsin, et saaks Google’i otsingusse trükkida “veganlaps” ja sealt ei tuleks ainult negatiivseid arvamusi. Tahtsin, et selle märksõna taga oleks natuke seda ka, mida veganlus ühe lapse ja pere jaoks tegelikult tähendab.

Tahtsin, et võiksin igal ajal ja igas kohas välja öelda, et oleme veganid, ilma et sellele järgneks süüdistamine või jahmatus. Veganlus perede ja laste seas on normaalne. See on tervislik ja see on erinevate maailma terviseorganisatsioonide poolt heaks kiidetud.

Naeruväärne ent samal ajal kurb, et veganpered peavad Eestis pidevalt leidma õigustusi, miks nad veganid on. Tihti on sunnitud seda asjaolu üldse varjama.

Tegelikkuses oleme ju täiesti tavalised inimesed. Lihtsalt hoolime lisaks oma lastele ja pereliikmetele ka teistest liikidest pärit lastest ja peredest. Ja pöörame keskmisest rohkem tähelepanu tervislikule eluviisile ja toitumisele.

Meie väike veganpere ei erine ju nii hirmsasti teistest peredest. Kuigi meedias võib jääda mulje, et kõik veganvanemad on usuhullud, näljutavad lapsi ja ei tee absoluutselt koostööd ei arstide ega muude tervisespetsialistidega.

Ja muidugi keelavad veganvanemad päevast päeva oma lastel liha süüa. Muud nagu ei jõuagi päeva jooksul teha. Aina raba lapsel liha käest, eksole. Iga päeva lõpus panen märkmikusse linnukese kirja – suutsin päev otsa Mayat lihast eemal hoida. 😀

IMG_20170509_114818
Sellised radikaalid need veganvanemad ongi. Ja vaadake ometi seda kurba nälginud veganlast, kindlasti nägi lihalõiku kauguses, ainult sellepärast naeratab! 

Mis julgustas just avalikult blogima?

Kõik algas sellest, et liitusin “Jah, see on vegan!” Facebooki grupiga. Alguses ei postitanud eriti, aga ajapikku jagasin teistega oma ideid, pilte ja retsepte. Ühel hetkel märkasin, et kirjutan ja kommenteerin pea iga päev selles täiesti avalikus grupis ja mu elu polegi üldse halvemaks läinud. Vastupidi –  mulle meeldis suhelda sarnaste maailmavaadetega inimestega ja jagada enda toidukatsetusi.

Sain aru, et mu elu ei muutu sellest üldse kehvemaks kui ma internetis ka olemas olen. Ma ärkan ikka hommikul vara üles. Mängin suure osa päevast Mayaga. Naudin toiduvalmistamist, värsket õhku ja raamatute lugemist. Ma olen ikka see sama mina, kes enne olin. Lihtsalt natuke julgem ja enesekindlam. Samuti olen tänu blogimisele juba selle kolme kuuga mitmeid häid sõpru/tuttavaid leidnud.

Siinkohal võite Jummel Juurika blogi olemasolu eest tänada Ireenet. Tema oli esimene, kellele saatsin enda blogilingi koos ebaleva küsimusega, mis ta sellest arvab või ei arva. Ireene oli tol hetkel mulle pigem eeskuju kui sõbranna eest, seega oli tema arvamus mulle väga oluline. Muidugi oli tema reaktsioon hea. Vastasel juhul oleksin blogi ruttu kinniseks pannud ja näo teinud, et mind endiselt internetis olemas pole.

ZXAQQgx
Kui keegi küsib: “Kus kõik su veganitest sõbrad on?” “Nad on arvuti SEES!?”

Mis mind innustab edasi kirjutama?

Olen saanud kommentaare/kirju, milles inimesed ütlevad, et olid esialgu hämmelduses kui nägid, et oma last veganina kasvatan. Aga peale pikemat lugemist said aru, et selles polegi midagi nii õudset. See üksinda on mu jaoks juba innustav. Küll mind on lihtne rõõmustada, ütle ainult, et veganlapsed polegi nii õudsed. 😀

Igasugune positiivne tagasiside on samuti suureks motivaatoriks. On nii tore näha, et ma polegi ainuke, kes üht- või teistmoodi mõtleb ja arvab. Nii lastekasvatuse, toitumise kui ka näiteks vaimse tervise teemadel.

Ja loomulikult on mul hea meel, et on üks kindel koht, kus on kirjas Maya naljakad ütlemised, lemmikud toidud ja tegevused. Hea hiljem meenutada või huvitav temal endal kunagi lugeda. Mina loeks küll enda kohta huviga, mida sama vanalt tegin.

IMG_20170328_120503
Raamatukogud ja pusled on hetkel vaieldamatud lemmikud.

Ma ei osanud varem avalikult blogimisest midagi muud arvata peale selle, et ma ise seda kunagi tegema ei hakka. Umbes sama asja arvasin kunagi veganiks hakkamise kohta ka. Huvitav, mis järgmiseks?

Teised “Aasta aega vegan” postitused leiad SIIT.