Ma olen suure hurraaga kirjutanud, kuidas veganlus on tervist parandanud ja mõtteviisi muutnud, aga kas kõik veganiks hakkamise juures on ikka üdini hea olnud?

Hingevalu

Me käisime talvel Kanaaridel puhkamas ja kõik hommikud algasid sellega, et peale päikesetõusu jooksime kolmekesi koos ookeani äärde. Poole tee peal oli silt, mis juhatas kaamlite juurde. Ühel päeval mõtlesime, et lähme vaatame, mis kaamlid seal siis on. Äkki Mayal tore vaadata.

Väikeses aedikus oligi 5-6 kaamlit. Sinna jõudes aeti 3 neist just aiast välja, oli aeg inimesi sõidutama hakata. Nad ei tahtnud minna. Väravast välja saanud, langes esimene kaamel otsekohe põlvili liiva sisse, justkui paludes: “Palun, täna mitte!” Aga ei. Kolm paksu skandinaavlast olid sõidu eest juba mitu nädalat varem tugitoolis läpakas istudes ära maksnud. See, et kaamel ei jaksa, ei loe mitte midagi.

Piilusime natuke veel neid kaamleid, kes aias pikutasid. Raske oli nendesse suurtesse silmadesse vaadata. Raske oli tunda, et ma tegelikult ei saa mitte midagi teha. Ma ei saa neid endaga kaasa võtta ega vabaks lasta. Ma saa isegi kuskile teatada, et: “Tere, siin on ühed kaamlid, kes on suure tõenäosusega depressioonis. Äkki viiksite nad kuskile, kus nad ei pea hommikust õhtuni orjama?”

Ma ei tundnud loomadele varem nii palju kaasa. Mõtlesin, et korteris ei peaks ehk suuremaid koeri pidama ja loomade varjupaika viidud loomadest oli ka kahju. Siiski ma ei näinud loomi kui indiviide. Nad olidki olemas vaid meie lõbuks, meie kasuks ja meie jaoks. Käisin rõõmuga loomaaias ja klõbistasin küüntega akvaariumite peal, et kalad liikuma panna.

Nüüd pigem väldin kokkupuuteid vangistatud ja orjastatud loomadega, sest mu süda tahab pea iga kord kildudeks puruneda neid nähes.

Camel-Southey-column
Lihtsalt üks kurb kaamel.

 

Teiste suhtumine

Esimene kord veganina Eestisse minna oli hirmus. Ma juba enne minekut pabistasin ja mul oli raske seda isegi perekonnale välja öelda, et me oleme nüüd kolmekesi veganid. Eestikeelses meedias ja veebiruumis olin kohanud nii palju viha, hirmutamist ja veganvanemate süüdistamist. Kartsin, et ma saan juba Eesti lennujaamas maandudes peksa selle eest, et vegan olen. Rääkimata sellest, et mu väike tütar ka vegan on.

Ma lendasin Eestisse suve alguses mõned nädalad enne Martinit ja seega tundsin end justkui üksinda lahingusse astuvat. Ma olin alles selles “meeleheitlik värske vegan” staatuses ja võtsin igat veganluse kohta käivat ütlemist ja arvamust väga südamesse. Olin nii paranoiline, et siirad naljad võisid ka mulle tohutut ebamugavust tekitada.

a84167257ace8de91feb90f170e4a06e (1)
“Sa ei hakka perega kaklema kui nad veganite üle nalja teevad!”

Samuti ei osanud ma poes süüa valida ja toidupoes võis mul tunde aega minna, sest ma ei teadnud, kus miski asub ja tihti otsisin midagi, mida seal hoopiski polnud. Olin ju harjunud Inglismaa poodide valikuga.

Kui Martin ka meiega liitus, oli kõik juba palju parem. Koos leidsime uued lemmikud vegantooted ja käisime palju väljas söömas. Sellel samal suvel kohtusin ka ühe imetoreda veganemaga ja saime kohe sõpradeks. Elu läks iga päevaga helgemaks ja kergemaks.

Praegu ei kõiguta mitte kellegi arvamus veganlusest mind enam. Teinekord ajab vihale kui valeinfot ja hirmujutte levitatakse, aga meeleheitele see ei aja ja südamesse ka ei poe. Lihtsalt häirib. Nagu see kui sokk üle kanna vajub, aga ei viitsi jalanõud jalast ära võtta, et see tagasi sättida.

IMG_20160601_133218
Maasika toorkook Inspiratsioonis. Juba enne 2-aastaseks saamist oskas kahvliga süüa!

Veganlus on elu kohati raskemaks teinud just selle abituse tunde pärast, et ei saa loomi veel rohkem aidata. Aga ikka olen õnnelik, et maailmas on tänu meile kolm inimest rohkem, kes elavad võimalikult julmusevabalt. Ootan juba huviga aega kui Maya koolis hakkab käima ja seda, kui palju tema koolikaaslastest veganid on. Kindlasti palju rohkem kui meil Martiniga omal ajal.