Newcastle’isse kolides oli mul pidevalt nii kahju sellest, kuidas Maya ei saa kohalike lastega suhelda. Süümepiinad olid üsna suured selle ees, et olin teda eestikeelsest keskkonnast ära viinud.

Ma mäletan, kuidas mul süda verd tilkus esimestel kordadel kui Maya läks mõne lapsega rääkima. Läks juurde ja ütles viisakalt: “Teje, mina olen Maya!” ja keegi ei saanud temast aru. Samal ajal olin nii uhke. Ma pole kunagi talle õpetanudki, et näe nüüd mine ja tutvusta ennast. Seega jah, kibemagusad hetked olid need.

Sealt edasi tuli periood, mil Maya hakkas lihtsalt urisema laste peale ja dinosaurust mängima. Kui samas keeles rääkida ei osanud, siis vähemalt dinosauruse keelest said kõik lapsed aru. Tagaajamismängud olid sealt maalt lemmikud. Mis need dinosaurused ikka muud teevad kui ajavad lapsi taga.

Eelmise aasta oktoobris muutus kõik! Me leidsime Mayaga endale uued sõbrannad. Läbi veganvanemate Facebooki grupi muidugi. Ole sa tänatud, oo, kõikvõimas Facebook! Tol hetkel ma sellest aru ei saanud, aga ma vajasin ise sõpra vähemalt sama palju kui Maya. Nooremana oli mu jaoks lihtne uute inimestega tutvuda ja sõpradeks saada, aga nüüd kuidagi ei oska enam. Satun küll erinevates mängutubades emadega jutustama ja pargis teinekord näen ühtesid ja samasid nägusid, aga see pole päris see.

IMG_20161011_122512
Oktoober 2016

Peale selle, et me mõlemad veganid oleme, on meil Mirru emaga veel päris palju ühist.  Vahel mul on tunne, et mu sõbranna on lihtsalt 10 aastat vanem versioon minust. Kuigi näeb välja pea sama noor kui mina!

Ja Maya ja Mirru on koos imearmsad. Kohe esimesest kohtumisest peale said nad hästi läbi. Keelebarjäär ei häiri nende pikki ja tähtsaid vestlusi absoluutselt. Üks räägib inglise keeles ja teine eesti keeles vastu, ilma et nad ise sellest arugi saaks, et erinevaid keeli räägivad.

Ühes teadusmuuseumis istusid nad kahekesi helikopteri peal. Maya ronis sealt välja ja hüüdis aknast Mirrule: “Tule ka välja!” Samal ajal Mirru Mayale: “Tule ka sisse!”  “Ei, sina tule välja!” “Ei, sina tule sisse!” niimoodi hea mitu minutit järjest hüüdsid teineteisele.

IMG_20161129_115625
November 2016

Täna peale seda kui olime 4 tundi koos pargis mürgeldanud ja linde seemnetega toitnud hakkas juba hämaraks minema. Kumbki tüdrukutest ei tahtnud muidugi koju minna. Mirru tahtis Maya kaasa võtta ja enda issile näidata. Maya samal ajal uuris minu käest, et äkki Mirru tuleb meiega koju hoopis. Räägivad küll erinevat keelt, aga mõtlevad täpselt samu asju.

IMG_20170428_160904
Aprill 2017

Nüüdseks on Maya ingliskeelne sõnavara ka juba päris korralik. Kõik tähtsad asjad on selged: “Oh my God!”, “Oh no!”, “Come on!”
Eks ta on kõige rohkem kohalikelt lapsevanematelt keelt õppinud.

Kui ma räägin midagi Martiniga ja hääl muutub tõsiseks või kurjemaks, siis paneb Maya enda käe mu suu peale ja käratab: “SHUSH!”
Kui tahab kuskile ilma minuta minna, siis ütleb hästi kurjalt: “Lähen ütsinda!” ja sinna otsa malbe häälega lehvitades ja naeratades: “Bye-bye!” Kui enda toas on ja tahab, et mina või Martin sinna läheks, siis kriiskab eriti vinguva häälega: “Maam!! Daad! Maaaaaaam!!!! Daaaaaaad!!!”

IMG_20170428_130057
Liumägedel paneb käed näo ette, loeb: “One, two, three, four, VIIS!” ja laseb liugu.