Just eile mõtlesime Martiniga selle päeva peale, mil oli meie viimane teadlik mittevegan toidukord. Sellest on nüüdseks aasta ja kuu möödas umbes.

Me tellisime sel päeval lõunaks pitsat ühe sõbraga. Sõber võttis pitsa nimega “Mighty meaty” (tõlkes: võimsalt lihakas vms). Ehk sellise pitsa, mille peale pannakse nii veiseliha, kanaliha, erinevad vorstid, lihapallid kui ka peekon. Juust ka loomulikult.


Me tol hetkel polnud veel veganid, aga juba ainuüksi selle vihase-lihase pitsa kirjeldus ajas mul küll natuke kõrvus vilisema.

Olime Martiniga enda arvates hästi tervislikud ja tellisime ainukese taimetoidupitsa menüüst. Juustuga. Oliividest me vaimustuses polnud, need sai õnneks sobiva lisandi vastu ära vahetada. Lõime käsi kokku kui kavalad me ikka oleme ja vahetasime oliivid kana vastu. Kanapitsa ise oleks paar naela rohkem maksnud, aga me võtsime odavama taimetoidupitsa ja tegime vahetuse. Selline väike võit õhtul enne veganiteks hakkamist.

Samal hilisõhtul vaatasime dokumentaali  farmiloomadest ja pikemat videot veganlusest Youtube’ist. Järgmisel hommikul tuhnisime terve köögi läbi ja andsime kõik loomset sisaldavad toiduained sõbrale. Mingid küpsised ja kondenspiim. Isegi tavalise müsli koostisest avastasime piimapulbri. Külmkapist või ja piim. Rohkem meil midagi erilist polnudki vist.

hqdefault

 

Alles mõni nädal tagasi tunnistasin Martinile, mis juhtus hommikul peale seda kui olime otsustanud veganiteks hakata. Ma leidsin meie kapist veel viimase piimašokolaadi ja tükk aega võitlesin sooviga see ära süüa. Stressitase lausa nõudis suhkrulaksu. Lõpuks jäi peale see mõte, et šokolaad on juba niikuinii ostetud. Loomatööstus on oma kopika selle eest kätte saanud, vasikas on ema juurest ära võetud ja vahet pole, kas ma söön selle mõttetu šokolaadi ise ära või annan kellelegi teisele. Aga süütunne oli pärast nii suur, et ei tahtnud sellest isegi Martinile rääkida. Vaevalt ta mulle peksa oleks andnud, aga noh ikkagi.

Sellest hetkest edasi pole me teadlikult kordagi loomseid koostisosi sisaldavaid tooteid ostnud. Martin on paar korda poest ostetud vrappidega alt läinud (kastmes mingi piimatoode) ja ma olen kogemata piimapulbriga tumedat šokolaadi ostnud. Kalevi Bitter 70% šokolaadis on piim sees, aga Bitter 56% pole. Täiesti ootamatu ja ebaloogiline mu jaoks. Samuti tellisime suvel ühest Eesti burgerikohast veganburgerid, aga saime kastmeks ikka tavalist majoneesi. Mis seal ikka, kõigil juhtub. Sinna söögikohta lihtsalt enam tagasi ei kipu.

Inked4740012036173_LI

Mõned korrad suvel maal olles paluti poest üht või teist loomset osta, aga ma ei ostnud kordagi. Minu käsi lihtsalt ei tõuse enam selleks, et piima, juustu või muud loomset ostukorvi tõsta. Külmkapis oli meil eraldi riiul ja köögis eraldi lõikelaud ja pann. Ent sügavkülmast kadus Tofuline pidevalt hirmuäratava kiirusega kuigi me ise seda nii palju ei söönudki. Viimane kord Eestis käies sain üldse teada, et mu ema katsetab ka veganlust.

Ajapikku oleme harjunud söögikohtades kõige kohta mitu korda üle küsima. Käime pigem taime- või vegantoidukohtades. Nii saab alati kindel olla, et teenindajad ja kokad teavad, mida tähendab vegan ja vegantoit. Samuti tabab meie silm pakenditelt kohe ära mittevegan koostisosad. Seda pakendite uurimist meil poes käies palju ette ei tulegi. Kindlad asjad välja kujunenud, mida ostame ja vahel harva uurime, mis uusi vegantooteid juurde tulnud.

Kui me eile sellest kanapitsast rääkisime, siis mul ei tulnud mitte mingit isu seda veel kunagi süüa. Kuigi see oli meil 1-2 korda kuus lemmik “patustamine”. Muidu toitusime pigem tervislikult ja jälgisime, et kõik oleks võimalikult mahe ja lisaainete vaba. Toitu koju tellides need kriteeriumid aga lendasid kus see ja teine. Noh kui juba rämpstoitu süüa, siis ikka täiega! See põhimõte kehtib meil siiamaani. Kodus ise teeme alati tervislikku toitu, aga väljas süües on ainuke tingimus, et toit oleks vegan.

Kas me igatseme midagi mitteveganit?

Soolalõhet. Seda tõesti igatsesime vahepeal. Leidsime mingi firma USA-st, mis toodab veganlõhet, aga hind ja saatmiskulu olid nii ulmeliselt suured, et ei hakanud tellima. Internetis ringles vahepeal porgandist tehtud veganlõhe retsept ka, aga meil läks isu enne üle kui tegema jõudsime hakata.

Head vegansushit meie linnas ka ei müüda. Ainukesed on kurgimakid, aga need on nii igavad. Ongi lihtsalt kurk, riis ja vetikas ümber. Täna ostsin poest norilehti, sushiriisi, sojatoorjuustu ja wasabit. Külmikus 5 avokaadot, muu värske kraam ja sojakaste ka juba ootavad. Kui keegi ei tee, siis peab ise tegema.

Veel olen mõned korrad püha viha täis läinud meie väikeses nurgapoes. Seisan magusaletis ja ainuke veganmaius on 80% šokolaad. Jah, tore. Tervislik ja puha, aga mina tahtsin midagi head. Sellised suhkrusõltuvusele kalduvad hetked. Aga piimašokolaadi ka sellepärast ei haaranud. Viskasin vihaga maasikad ja viinamarjad korvi ja läksin torisedes koju tagasi.

Teised “Aasta aega vegan” postitused leiad SIIT.