Me oleme harjunud kogu aeg midagi tahtma. Uusi asju, rohkem raha, paremat autot, ilusamat elu. Kõik peab kogu aeg olema täiuslik ja uus. Mitte ainult täiuslik ja uus vaid ka parem kui see, mis naabril on.

Veganlus tõi meile natuke teistmoodi lähenemise.

Ma kasvasin üles nagu üks tavaline eesti laps. Tahtsin Furby rääkivat mänguasja ja Barbie-nukke kui need moes olid. Olin sõltuvuses Kinder munadest. Tahtsin “käeparandajat” kui telekast tampoonireklaami nägin. Kogusin krõpsupakkidest saadavaid vidinaid.

Teismeeas oli mu jaoks nii tähtis pidevalt uusi riideid osta. Mul oli hea tunne kui sain soodukate ajal 100 krooni eest endale terve hunniku uhiuusi hilpe. Ma nautisin shoppamist täiega. Käisin tihti emale peale kui leidsin midagi ägedat. Lihtsalt selleks, et seda mõned korrad kanda, näha kedagi veel sama asjaga, terve maailma peale vihastada ja siis see hilp ruttu kappi omasuguste juurde tolmu koguma visata.

Peale veganiks hakkamist oli meil selge, et nahka või muud loomset sisaldavaid riideid ega asju me enam ei osta. Vanad asjad jätsime alles. Sealhulgas on mul siiamaani ühed nahast tehtud rihmikud. Ma ei hakka siin pikalt enda valikuid põhjendama või end õigustama. Kui ma leiaksin endale täiuslikud veganrihmikud, siis viiksin enda vanad kohe taaskasutusse. Niikaua kannan neid kannatusi täis rihmikuid, tõrjun mõtteid sellest  ja olen “silmakirjalik vegan” edasi. Kaevake või kohtusse! 😀

Küll aga jõudsin mõned kuud tagasi nii kaugele, et ma ei suuda enam kiirmoeketi riidepoodidesse sisse astuda. Ma otsisin endale talvekindaid ja läksin automaatselt H&M-i, kõndisin seal natuke ringi, vaatasin asju ja mul läks lihtsalt süda pahaks. Ma ei tea, kuidas see niimoodi laksust juhtus, aga enam pole oma nina riidepoodidesse pistnud ja mind üldse ei huvita, mida seal müüakse.

Ma olin varem ka lugenud artikleid sellest kui mürgised on poes müüdavad riided ja kuidas pea iga asja jaoks on kasutatud kas orjatööd või lapstööjõudu. Moetööstuse vabrikute töötingimustest või keskkonnasaastest ei hakka rääkimagi. Aga see ei jõudnud minuni. Mulle oli tähtsam trendidega kaasas käia.

Nüüd olen pigem huvituma hakanud jätkusuutlike brändide loomingust. Õnneks pole mul veel midagi vaja olnud. Nende hinnad on nii krõbedad, et isegi kui tundub, et midagi on vaja, siis tegelikult pole.

Aeg-ajalt käin ka heategevuspoodides. Eesti mõistes on need vist kaltsukad. Ainult et kaltse on seal vähe ja minu suureks kurvastuseks on seal hoopis palju nö. firmakaid. Ma ei taha suuri logosid isegi siis kanda, kui need on teise ringi suured logod. Aga see on mu enda kiiks. Mayale olen sealt saanud kõik vajaliku. Kuigi uute asjade ostmisest loobudes olin kindel, et ei leia midagi ja pean ikka palju erandeid tegema (lisaks pesule ja spordivarustusele).

Näiteks jalatsid. Nende puhul olen ma siiamaani väga valiv. Materjal peab olema kvaliteetne, vastupidav, hingav ja jalats ise mugav. Vaatasin juba internetist veganjalatsite poode ja mõtlesin omaette, kas on keskkonnasõbralikum osta võimalikult enda lähedalt jalatsid või tellida teiselt poolt maailma taaskasutatud materjalidest tehtud jalatsid. Ja siis juhuslikult käisime Mayaga kodu juures kaltsukas ja saime mõlemad täpselt õiges suuruses uued värvilised ketsid. Ainult küsi ja sulle antakse!

Need suure tõenäosusega ei ole 100% vegan, aga minu jaoks on keskkond vähemalt sama oluline kui loomad. Keskkonnasaaste tõttu kannatavad ju nemadki. Kui mul on valida täiesti uue riideeseme, mis on vegan, aga pole fair trade või riideeseme, mis sisaldab midagi loomset ent on kellegi poolt nö. ära visatud vahel, siis eelistan seda teist varianti. Isegi kui uued asjad poes maksavad vähem kui kasutatud asjad kaltsukas. Seda tuleb Inglismaal päris palju ette.

Kõik kogemused kaltsukatega pole nii head olnud. Ükskord ostsime ühest heategevuspoest Mayale uue pusle ja juba kolmandat korda saime sellise, millest oli üks tükk puudu. Olime mõlemad pettunud. Ma olin lausa vihane ja tahtsin selle ruttu tagasi viia. Kolmas kord juba! No kaua võib? Siis märkasin Maya pilku enda peal. Ta jälgis õige pingsalt, kuidas ma olukorrale reageerin.
“Kuule, pole hullu! Las olla tükk puudu. Ikka on tore pusle!”
Peale seda lõid Maya silmad särama ja ta oli siiralt õnnelik ka selle defektiga pusle üle. Ma ei viinudki puslet tagasi ja täna panime seda ka 4 korda kokku.

Pika jutu point oli see, et veganlusega ei kaasnenud ainult loomade ärakasutamise vältimine. Aina rohkem proovime ka muudes elu valdkondades leida viise, kuidas võimalikult vähe kahju teha keskkonnale, teistele elusolenditele (kaasaarvatud inimestele!) ja iseendale. Ma ei loe ennast mingiks “ökoekstremistiks”, aga ma hoolin tõesti sellest, milline maailm jääb minust maha ja kas ma tegin seda natuke halvemaks või natuke paremaks.

 

IMG_20170409_151610
No öelge nüüd, et pole ägedad ketsid!