Kui tavaliselt on pered kimpus “kohutava kahesega”, siis minu peres tegutseb hoopis “kohutav kanaema”.

Jah, ma räägin iseendast.


Kui me sügisel Newcastle’isse kolisime, siis juba hakkasime Mayale hoidu otsima. Selle mõtte saime temalt endalt. Hommikul kui Martin tööle minema hakkas, ütles Maya: “Tsau, emme! Issi läheb tööle, mina lähen laste tooli. Sina jääd üksinda toju!”

Esialgu läksin selle mõttega kaasa. Küsisin lähedalasuvast lasteaiast, kas neil on vabu kohti (ei olnud) ja võtsin ühe lapsehoidjaga ühendust. Aga siis tekkisid mul hirmud.

Aga ta ei oska ju inglise keelt veel nii hästi!
Mis siis kui ta saab haiget ja mind polegi seal!
Äkki töötajad käituvad temaga teistmoodi, sest ta on välismaalane!
Kas nad ikka saavad aru, mida tähendab vegan!?
Äkki satub selline kasvataja, kes Mayale ei meeldi!
Äkki saab Maya terveks eluks mingi hingelise trauma!

Mõte sellest, et jätan oma tütre võhivõõraste inimeste hoolde, muutus mulle päev päeva järel aina vastumeelsemaks.

Viimane piisk oli minu jaoks kohtumine lapsehoidjatega. Nägin neid ühes mängutoas, kus me Mayaga iga nädal käime. Vaatasin, et imelikult palju sarnases vanuses lapsi kahe naise kohta ja küsisin, kas nad on lapsehoidjad. Jah, olid küll. Uhkelt lisati juurde, et näe seda last juba 5-kuusest saati hoidnud ja toda last 4-kuusest saati hoidnud.

Vahepeal kadus üks naistest pooleks tunniks ukse taha telefoniga rääkima. Lastest kõige vanem kiskus umbes 7-kuust titte sülle ja lohistas mööda tuba ringi. Umbes Maya vanune tüdruk läks teise naise juurde ja ütles vaikse häälega, et tahab pissile. Hoidja ei teinud väljagi. Ma saan aru, et ta ei saanud selle lapsega WC-sse minna ja teisi lapsi omaette jätta. Oleks võinud teise hoidja telefoni otsast ära kutsuda või midagi.

Nii vastik oli seda pealt vaadata. Kui Maya potile küsib, siis ma tean, et mul on tegelikult umbes pool minutit aega ja siis juba riskin võimalusega, et jääme hiljaks. Lapsed lihtsalt ootavadki viimase hetkeni, et potile küsida. Eriti kui parasjagu on muud põnevat teha.

Poolteist tundi sai läbi ja kõik kogunesid laudade ümber, et lastele süüa anda. Naised hüüdsid kõigile, et nad lõunat sööma tuleksid ja võtsid siis kotist igale lapsele paki krõpsu, kõrrejoogi ja suure paki küpsiseid. Mina samal ajal andsin Mayale puuvilju, hummusevrappe ja vett. Meie lõunasöögini oli veel aega.

Ilma minu käest luba küsimata otsustas üks naistest, et ta on hirmus lahke ja pakkus Mayale ka krõpsu. Ma ütlesin talle kolm korda viisakalt, et pole vaja. Maya ei reageerinud üldse, sest ta ei saanud aru, mida tädi temalt tahtis. Vaatamata minu keeldumisele valas naine pool väiksest krõpsupakist otse Maya nina alla.

No muidugi ma ei korjanud neid Maya eest enam ära. Kuidas ma seletan 2-aastasele, et ta nina alla lauale on valatud krõpsud, mida süüa ei tohi? Ainult läbi kisa ja kära. Ma ei viitsinud. Lihtsalt sisendasin endale, et “peaasi, et need ei olnud juustumaitselised”

 
32243418

 

Peale seda päeva ma loobusin hoidjate otsimisest kohe tükiks ajaks. Aga kuskilt otsast peab ju hakkama ennast lapsest võõrutama?

Niisiis leidsin end eelmisel neljapäeval, süda ärevusest pooleldi kurgust välja kukkunud, jõusaali poole jalutamas. Mul oli meeles, et seal hoones on jõusaali suured klaasseinad üle koridori asuva lastehoiu aknast näha.

Astusin lastehoidu sisse ja juba tuli minu juurde üks lahke tädike, kes näitas, mis neil seal on (miljoneid mänguasju!) ja andis ankeedi kätte. Täitsin seda ja samal ajal ta kutsus Maya mängima.

Ankeedile sai ära märkida selle, et Maya on vegan. Kuigi hiljem sain teada, et kuna neil on 90-minutilised sessioonid, siis nad pakuvad lastele ainult vett. Halleluja! Ei mingit muret sellega, et keegi pakub Mayale mitte-vegan toitu!

Lisaks oli ankeedil olemas koht, kuhu märkida ingliskeelsed sõnad, mida laps oskab. Samuti oli küsimus selle kohta, kuidas potitamine kodus välja näeb. Ja veel nii palju toetavaid küsimusi, et mu süda vajus rahumeeli kurgust alla, tagasi õige koha peale. Nad olid kõige peale mõelnud!

Kuna lastehoid oli veel ainult 50 minutit lahti, siis täitsin ruttu lehed ära, küsisin Maya käest, kas talle sobib kui mina lähen ära ja tema jääb tädidega sinna. Muidugi! Ta ei pidanud selle peale isegi mõtlema. Võtsin siis veepudeli kaasa ja läksin üle koridori jõusaali. Enne veel näitasin aknast, kuhu mina lähen. Päris vastas jõusaal ikkagi ei olnud, aga hea tahtmise juures paistis ukseaknast ikka.

Tormasin uksest välja ja jõusaali poole. Suure sabina juures jäid mu vahetusketsid lastehoidu. Ma ei julgenud enam tagasi minna, sest äkki Maya ikka mõtleb ümber (õigemini äkki ma ise mõtlen ümber).

Kuna ma vabatahtlikult jõusaalis olin pea esimest korda elus, siis ma valisin suvalise trenažööri, mis tundus ohutu ja oli teistest veidi eemal. Telefon oli silma all ja nii ma siis vaikselt seal omaette rühkisin. Õnneks on masinad tänapäeval targad, panin enda vanuse ja ajalimiidi sisse ja võisin rahulikult seal end liigutada. Pulss oli ühtlaselt 150, ainult siis kui keegi mu kõrvale tuli, läks sujuvalt 160+ peale. Ma nimelt unustasin deodoranti panna. Miks!? Ma isegi ei teadnud, et ma olen võimeline deodoranti ära unustama!

 

324a31ec8759109ad10fb6850467070c_wil-iemand-die-mens-een-deo-no-deodorant-memes_552-552

 

 

Aa ja see hea kõrvaline koht, eks. See oli tegelikult täpselt veeautomaadi kõrval. Iga 5 minuti tagant käis keegi sealt vett võtmas. Ma siis hoidsin käed hästi enda ligi ja proovisin mitte piinlikkuse kätte ära surra. Lõpuks kui oli veel 10 minutit jäänud, mõtlesin “Oh, teen nüüd kiiremini, siis saab minema!”  Ee. Ajusurm? Mu kiirendus seda 40 minutit lühemaks kindlasti ei teinud.

Sain trenažööri pealt maha ja jalad olid nagu värisevad makaronid. Tegin vapra näo pähe ja püüdsin mitte kõndida nagu oleks keegi mulle jalga tulistanud.

Läksin lastehoidu ja muidugi Maya ei tahtnud enam ära tulla. Sain teada, et ta oli neile eesti keeles pikad jutud maha jutustanud ja minust puudust ei tundnud. Järgmisel päeval ütles, et tahab veel sinna tädidega mängima. Nii asendamatu ma siis olengi!

Jõusaali jätan järgmine kord ilmselt vahele. Suur ruum täis higistavaid liibuvates riietes inimesi – väga kaugel minu mugavustsoonist. Palju mõnusam on õues varahommikul kapata nagu kitseke heinamaal. Ma pean veel mõtlema, mida enda 90 minuti vabadusega järgmine kord peale hakata. Lastehoiu ukse taga raamatu lugemine oleks vist liiga ekstreemne “kanaemadus”? 😀