Jätkan sealt, kus eelmine sama sarja postitus pooleli jäi.

Lisaks lihatoodete tarbimise vähendamisele, hakkasime ostma maheliha, mahepiima ja mahedaid mune. Miks?

Ma ei leidnud avalikku infot selle kohta, mida ühes või teises farmis kasvatatud loomadele söödetakse. Kas see mais ja soja, millega loomi nuumatakse on GMO-vaba? Kui palju neile ravimeid antakse ja kui kaua oodatakse peale ravimite manustamist, enne kui loom lihaks müüakse? Kas ravimitest ja halbadest elutingimustest pärit loomade lihale süstitakse värvaineid, et nad “tervislikumad” välja näeksid?

Ma ei räägi siin väikestest Eesti mahetaludest. Ma ei räägi siin loomadest, kes oma elu jooksul päikest näevad ja rohtu süüa saavad. Ma räägin neist loomadest, kelle liha tavalises toidupoes müüakse. Neist loomadest, kellest tehakse hakkliha, lastevorstid ja viinerid.

Mida rohkem ma uurisin, seda enam nägin, et loomasööda kohta infot lihtsalt ei leia. Ainult üksikud mahefarmid julgevad oma kodulehtedel avalikult näidata, mida nende loomad söövad, siis on ka lihtsalt öeldud, et grass-fed või grain-fed. Ravimitest ja muust sellisest ju ikka ei tea.

Mina ei tahtnud enda lapsele ega enda perele sööta stressis elanud haige looma liha või piima. Eriti veel teades, et tõenäoliselt on tema menüü koosnenud suurtest annustest antibiootikumidest ja igapäevasest GMO-sojast. Seega jäi meie lihasöömine veel harvemaks. Me elasime Manchesteri kesklinnast 20 minuti kaugusel ja meist 3 miili raadiuses oli vaid üks pood, kus müüdi mahedat liha. Mahedad piimatooted olid rohkem saadaval. Neid tarbisime siis rohkem.

Pool aastat enne veganlust

Umbes siis hakkas minu tervis kehvaks minema. Kirjutasin sellest veidi ühes vanemas postituses. Lühidalt öeldes oli tugevalt häiritud minu soolestikubakterite tasakaal. See võis olla valest toitumisest (minu puhul ehk vähe söömisest), suurest stressist või kes teab millest.

Hakkasin veel rangemalt enda toitumist jälgima ning otsisin igalt poolt abi. Proovisin erinevaid detox stiilis dieete ja paar nädalat proovisin toortoidu peal elada. Mitte miski ei toonud leevendust. Kaotasin vaid paar kilo enda niigi kõhnalt kehalt, muud midagi.

Ühel päeval nägin juhuslikult Facebookis, et mitmed sõbrad võtavad osa Vegan väljakutsest. Mõtlesin, et mis mul siis kaotada on, tervis juba nagunii tuksis. Proovin siis selle “räige ekstreemsuse” ka järgi enne kui päris maha koolen.

Ma mäletan, et me esialgu olime ainult nädal aega vegantoidul ja siis võtsime juba loomsed asjad menüüsse tagasi. Hüppasime pea ees võõrasse vette ja polnud selleks õigesti valmistunud. Aga mulle poolikud asjad ei meeldi ja nii me leppisime kokku, et proovime iga nädal üht uut veganretsepti ja siis proovime mingi hetk uuesti kuu aega veganid olla. Loomseid tooteid leidus meie kappides aina vähem ja vähem.

Ühel päeval vaatasime filmi “Speciesism“, kus üks noormees üritas filmida elu erinevates farmides ja sealsete töötajatega/omanikega intervjuusid teha (seda tal loomulikult ei lubatud, keegi ei taha näidata, mis tegelikult toimub). Sellest filmist piisas, et meie silmad avada loomatööstuse suhtes. Peale filmi vaatasime veel Gary Yourofsky Best speech you will ever hear.

Ma olin šokeeritud. Ma nutsin ja ma olin terves maailmas pettunud. Kuidas on võimalik, et inimsugu on nii südametu. Ainuüksi mõte sellest, et ma ise olen aastaid toetanud midagi nii julma ja rõvedat, ajas mind oksele. Ajab siiamaani ausalt öeldes.

Järsku sain aru kõigist hüsteerilistest veganitest, kõigist meeleheitel veganitest, kõigist ülbetest ja kibestunud veganitest. Ma sain aru, miks nad ei suuda rahulikuks jääda veganlusest rääkides. Samuti sain aru, et ma ei taha samasugune olla.

Alguses võis iga negatiivne kommentaar veganluse kohta mind endast välja viia. Isegi siis, kui see polnud üldse minule suunatud. Ja nüüd kirjutan siin veganlusest ja vastan huumoriga kõigile halvustajatele või siis lihtsalt blokeerin nad ära.

 

molf1fm0ow1y296
Kusjuures viimasel ajal on vastupidi. Veganitest sõpru aina voolab uksest ja aknast. 😀