Teine postitus sarjast “Aasta aega vegan”.

Esimene samm veganluse poole sai lükke üsna ootamatust kohast.

Miks Martin lihast loobus?

Kui ma Martiniga kohtusin, oli ta juba taimetoitlane. Loobus lihast selleks, et kaalust alla võtta. See õnnestus nii hästi, et poole aastaga kadusid üleliigsed 40kg nagu naksti.

Mina samal ajal olin tüüpiline eestlane ja ainult tögasin Martini taimetoitlust ja pidasin seda mõttetuks. Mehel ei jäänud muud üle kui liha menüüsse tagasi võtta. Nälga jääda ei taha ja ise süüa teha ei viitsi, siis sööd seda, mida antakse. Põhiliselt oli meil menüüs kana ja kala, muud liha ei söönud mina ka eriti.

Õigemini ma ei pidanud lihaks viinereid ja vorste ja lihapalle ja nagitsaid ja jumal teab, mis muid lihatooteid, mida me tegelikult teinekord tarbisime. Ma muidugi teadsin, et need on loomadest tehtud, aga kuna ma ise kellegi pead maha ei löönud ja verist laipa ei pidanud käes hoidma, siis ma nagu ei näinud nende asjade tagamaad.

 

tumblr_nsebk9cbHR1u378tbo3_1280
Kaks imearmsat väikelast.

 

Mis ajendas mind lihast loobuma?

Umbes aasta enne seda kui veganiteks hakkasime, käisime Mayaga korralises tervisekontrollis. Ta oli siis natuke rohkem kui 6-kuune. Selleks ajaks oli Maya maitsnud lillkapsast ja kartulit. Aga neist polnud veel omaette söögikorda välja kujunenud. Ta lihtsalt sai paar lusikatäit püreed päevas rinnapiimale lisaks.

Ma ei mäletagi sellest visiidist rohkem kui dialoogi, mis nägi välja umbes nii:
“Kas laps liha sööb ikka?”
“Ee, ei söö veel, me alles harjutame püreedega.”
“MIKS? IGA PÄEV PEAB SÖÖMA VÄHEMALT 50G LIHA, MUIDU LAPSEL RAUAPUUDUS!”
“Kuulge, kuidas ma talle iga päev liha peaksin andma, ma ei söö isegi iga päev puhast liha. Ma ei hakka ju mingit lihapalli talle andma enda toidust.”
“No KUIDAS!? No kuidas ei anna! Peab andma!” Sellele järgnes äärmiselt hukkamõistev ohkamine ja pearaputus. Nagu ma oleksin öelnud, et peksan oma last vastu seina või midagi seesugust.

Arvate, et jooksin nuttes minema ja hakkasin planeerima, kuidas lapsele iga päev liha sisse suruda?

Jah, nuttes läksin minema küll. Noor ja esmakordne ema, võtsin kõike südamesse. Aga selle asemel, et poodi liha ostma tõtata, tärkas minus esimest korda elus hoopis tõrge liha vastu. Mulle ei mahtunud pähe, et peaksin ühele pisikesele inimesele iga päev liha söötma. Miks ometi? Tema organism pole isegi juurviljadega veel harjunud.

Eestis soovitatakse beebidele 50g liha päevas, samal ajal mujal maailmas (Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel) ei soovitata täiskasvanud inimesel üle 70g liha päevas tarbida. Midagi on kusagil ikka väga valesti läinud.

Peale seda kadus mul igasugune usk Eesti arstidesse ja nende pädevusse. Igal järgneval visiidil käisin tuimalt ja liha küsimuste peale vastasin “Jaa, muidugi sööme liha. Muud ei söögi. Iga päev ikka liha.” Ma muidu jälestan valetamist, aga lugesin seda pigem sarkasmiks.

Loomatööstuse suhtes olid silmaklapid meil ikka veel peas, aga see arstilkäik oli kindlasti üks tähtis punkt meie teekonnal veganluseni. Saime aru, et meie tervis on meie endi kätes ja pimesi arstide uskumise asemel uurisime iseseisvalt erinevaid teaduslikke toitumisuuringuid jms.

Vähendasime oluliselt lihatoodete tarbimist ja tõime tasapisi aina rohkem puu- ja juurvilju enda menüüsse. See “Liha peab sööma!” suhtumine oli meis (eriti minus) aga väga kõvasti sisse juurdunud. Seega tarbisime seda vähe, aga siiski tarbisime.

Sellest, miks me lõpuks kogu loomse tarbimise lõpetasime, kirjutan mõnes järgmises postituses.

 

b17fda79cffffac3bab56e33c95e300e
Kunagi peeti suitsetamist ka tervislikuks muide.