Meie pere on veidi rohkem kui aasta aega vegan olnud. Viimane aeg alustada postituste sarjaga “Aasta aega vegan”. Järgmistes postitustes saab muuhulgas lugeda sellest, miks me veganiteks hakkasime, mis oli meie viimane mitte-vegan toidukord, kas on midagi, mida igatseme veganlusele eelnevast ajast ja kui veganid me üldse oleme.

Tegemist on meie pere kogemusega seega ei räägi ma kõigi veganite eest. Palun mitte veganeid minu jutu järgi üldistada.

Nahk

Kui te vaid teaks kui tihti ma ennast varem kreemitasin! Nägu, käsi, jalgu määrisin iga päev paksult kreemiga kokku ja ikka olid nad hommikuks kuivad. Talvisel ajal sõrmed ja kannad pragunesid. Lisaks punnid näos, mis suvalisel ajal läksid eriti punaseks ja enne päevi olid lausa rõvedad.

Nüüd on heal juhul (no tegelikult halval juhul) mõni üksik punn näos. Seegi peale magamata ööd või peale rasvase või magusa toiduga liialdamist. Ja naha niisutamiseks piisab vaid näputäiest kookosrasvast.

Atoopiline dermatiit

Mayal diagnoositi beebieas atoopiline dermatiit. See diagnoos on laste seas muide väga tavaline tänapäeval. Sümptomiteks olid kuivad karedad tumepunased laigud näol. Lisaks ebanormaalne põskede õhetamine.

Tean, et teistel lastel võib neil laike lausa üle terve keha leida. Meil isegi nö. vedas, et ainult näo peale tulid. Arst soovitas mitmeid kalleid kreeme, mis me kõik üksteise järel ära proovisime. Need kreemid küll leevendasid kuivust ja karedust, ent siiski sügas Maya oma põsed mõnikord verele. Küüned olid tal võimalikult lühikeseks lõigatud, aga pidev lööbes naha hõõrumine tegi ikka oma töö.

Hormoonkreemid olid minu jaoks absoluutselt välistatud. Nägin kõrvalt ühe teise lapse juhtumit, kus peale hormoonkreemi kasutamist sai mõnest laigust üleöö laikude meri. Väga pikalt, vist isegi aastaid, läks aega enne kui need laigud taandusid ja laps ei pidanud end enam iga öö üle keha veriseks kraapima.

Tol ajal oli Maya ainukeseks toiduks rinnapiim, seega võtsin ohjad enda kätte ja hakkasin katsetama erinevaid toiduaineid enda menüüst ära jätta. Ei olnud asi üheski teraviljas, ei puuviljades ega pähklites. Väiketalu “rõõmsate” lehmade mahepiim oli see, mis minu lapse näonahale oma jälje jättis. Peale piima välistamist ei vajanud Maya mõne aja pärast enam mingit kreemitamist ja siiani pole mitte ühtegi kuiva, karedat ega punast laiku mu lapse kehale enam tekkinud.

Küüned

Ma just täna hommikul süüa tehes vaatasin, et “Jummel kui pikaks mu küüned on kasvanud!” Terve elu olen harjunud küüsi lõikama alles siis, kui üks neist ära murdub. Küüned lihtsalt ei pidanud nii kaua vastu, et päris pikaks kasvada. Nad murdusid pidevalt, aeg-ajalt lõhenesid ja peal olid tihti valged kriipsukesed (võib viidata tsingipuudusele).

Ma ei mäleta, millal mul viimati küüs oleks ära murdunud. Isegi vasaku käe pöidlaküüs on tervena püsinud. See jäi mul lapsena raudukse vahele ja lendas küljest ära. Õmmeldi nii hästi tagasi kui saadi. Peale seda see küüs alati kas murdus ära või tekkis keskele lõhe. Ei hakka pildiga traumeerima.

Mayal olen sõrmeküüsi alati vähemalt kaks korda nädalas lõiganud, nii et need pole murduda saanud. Küll aga olid ta varbaküüned sünnist saati pehmed ja jalanõud tihti hõõrusid nad pealt heledaks. Nüüdseks on needki tugevad ja terved.

Juuksed

Varem kulus palsamit rohkem kui šampooni. Lisaks veel iga nädal maskitasin ja kasutasin erinevaid palju kiidetud õlisid. Proovisin igasuguseid asju, et juukseid tervemaks ja paksemaks muuta. Määrisin isegi vaalaplatsentat pähe, sest see oli hirmus popp asi ühel hetkel. Katsetasin hennat ja muid looduslikke juuksevärve. Mitte miski neist asjadest pikemalt ei mõjunud.

Õige toitumine ja head rasvad (avokaado, pähklid, seemned) on mu juustega hoopis imet teinud.

Nüüd on mu ainukesteks juuksehooldusvahenditeks üks ammu ostetud suvaline roheline seep ja külmpressitud oliiviõli, mida panen paar tilka juukseotstele talvisel ajal. Palsamit pole üldse vaja. Juuksed on isegi peale veega pesemist kergesti kammitavad. Juukseotsi pean ikka iga paari kuu tagant lõikama, aga muus osas on juuste tervis tunduvalt parem.

Maya juustega on samamoodi. Vahel ei lase ta mul neid üle nädala aja kammida, aga peale pesu on nad ikkagi siledad ja pusad tulevad kergesti lahti. Tema juuksepahmakas on muide minu omaga võrreldes ikka meeletu!

Kaal

Mu kehakaal on alati kõikunud. Keskkoolis kaalusin ühel hetkel 52kg ja teisel 62kg. Olgu, päris hetkega see ka ei muutunud. Enamasti kõikus kaal 53 ja 58 kilo vahel, siis umbes 5 kg ulatuses. Ei tundu ehk nii hull, aga selle juurde kuulus pidev ülesöömine, mis vaheldus vähe söömisega. Mingit tasakaalu polnud. Teinekord sõin päeva jooksul vaid hommikusööki ja lõunat ning õhtusöögi asemel kiirustasin trenni ja peale seda ei söönudki enam.

Kui me veganiks hakkasime, siis oli esialgu ikka päris raske. Kohutavalt raske oli uskuda, et ma võingi nii palju süüa ja mu kehakaal ei muutu. Ja enesetunne on isegi peale minu mõistes “ülesöömist” hea. Sõime kõike, mida tahtsime ja seejuures ka päris palju saiatooteid ja veganmaiustusi. Kehakaal ikkagi suuremaks ei muutunud. Veganlusega alustades kaal hoopis langes umbes kuu aja jooksul paari kilo võrra ja sellest ajast saati on sama kaalu peale seisma jäänud.

Maya kehakaal kasvab sama jõudsasti nagu enne veganlust. Beebieas kasvas muidugi kiiremini, aga nii on kõigi lastega. Söögiisu on tal samuti samaks jäänud. Võib-olla sööb nüüd lihtsalt natuke rohkem. Vahel pirtsutab ka, aga laias laastus on ta sünnist saati suure isuga olnud.

Martini kehakaalu ma ei kommenteeri. Sellest tuleb võib-olla natuke juttu mõnes teises postituses.

Seedimine 

Esimene nädal vegantoidul olin pidevalt väsinud. Kõht läks kiiresti tühjaks, aga ma polnud harjunud palju sööma. Peas oli varasemast ajast jäänud vaimne tõrge suurte toidukoguste ees. Uurisime oma menüüd lähemalt ja tegelikult olime teinud tüüpilise vea – jätsime mitmetest toitudest loomse ära, aga ei teinud õigeid asendusi.

Aitas see kui lisasime menüüsse rohkem kaunvilju, tumerohelisi lehtköögivilju, seemneid ja pähkleid ning harjutasime end tihedamini ja rohkem sööma.

Mayal mingeid kõhuvaevuseid ei ole olnud. Aa, tegelikult eelmisel suvel sõi ta esimest korda elus maisikrõpse. Peale seda oli seedimine paar päeva häiritud küll.

Peale ubade ja läätsede söömist me kõhutuulevõistlusi ei pea. Keha on täielikult harjunud kaunviljade igapäevase söömisega ja hea on olla. Isegi kui õhtuks kõhud punni sööme, siis oleme hommikuks jälle normaalsed. Eks see ole loogiline ka. Köögivilju seedib keha kuni 50 minutit ja võrdluseks sealiha ligi 5 tundi.

Allergiad

Allergiaid meil pole. Ma ise kahtlustasin endal vahepeal gluteeni- või fruktoositundlikkust. Kõht läks tihti peale söömist nii paiste, et nägin välja suurem kui 6 kuud rasedana ja muud sümptomid sarnanesid kroonilise väsimuse sündroomiga. Lugesin mitmeid raamatuid toitumisest ja soolestikust (näiteks Sonnenburgide “The GOOD GUT” ja Giulia Endersi “Võluv soolestik”). Sain lisaks muule kasulikule teada, et soolestiku töö on tihedalt seotud sellega, millega oma kõhubaktereid toidame ning milline on meie stressitase.

Loobusin nisust ja suhkrust ning pikka aega tarbisin minimaalselt puuvilju ja maksimaalselt erinevaid rohelisi köögivilju. Tasapisi hakkasin taas jooksmas käima ja leidsin muid viise, kuidas stressitaset alandada. Vaatamata korrektuuridele vaevlesin samade sümptomite käes üsna pikalt – pool aastat enne veganlust ja pool aastat peale veganlust ka. Praegu söön kõike, mida hing ihaldab (ka suhkrut ja nisu kui isu tuleb) ja pole rohkem paiste läinud. Leidsin enda jaoks õige tasakaalu.

Veganlus omaette pole mingi imerohi, mis kõiki inimeste hädasid leevendada suudaks. Viin, suhkur ja sai on ka vegan. See ei tähenda, et nende tarbimine enesetunnet parandab. Teadlik ja täisväärtuslik taimne toitumine on hoopis see, mis minu pere ja eriti minu enda elu kvaliteeti oluliselt parandanud on.