Emapoolne vanaisa oli jahimees. Tema majas olid alati karusnahad seintel ja kährikute pealuud klaaskappides. Vanaema vaaritas igapäevaselt liharoogi ja alati, kui külla läksime ootas meid suur kuhi lihapirukaid.

Paar nädalat tagasi, kui ma üle seitsme kuu jälle Eestisse läksin, ütles ema mulle: “Ma olen ka nüüd vegan.” Esialgu mõtlesin, et mingi nali või et järjekordne joon-ainult-talupiima-söön-ainult-kala-ja-muna tüüpi “vegan”. Paljud inimesed ju lihtsalt veel ei tea, kes on vegan.

Tegelikult alustasid vene õigeusklikud mõnda aega tagasi paastu. Ema töökohas on mitmed inimesed vene õigeusku ja nende kirikus tähendab paast nii liha-, kala-, piima- kui ka munatoodetest loobumist. Ema mõtles, et teeb ka siis kaasa.

download

HÕISSA JA HALLELUJA!

Iga kord köögis süüa tegin, siis tuletas mulle meelde: “Anna siis kõigest mulle ka natuke. Muidu suren ära äkki.” Kes naljast aru ei saa, siis veganite kohta liigub ju ikka veel infot sellest, et me oleme nälginud, nõrgad ja kindlasti kohe-kohe valgupuudusest kokku kukkumas. Sellest ka algaja vegani “hirm” ära surra.

Sünnipäevaks kinkisin talle lisaks fotoraamatule hunniku veganrosoljet ja tüki kookospiimast tehtud “juustukooki”, et ei peaks ka tähtpäeval ilma traditsiooniliste toitudeta olema. Ta ise sõbrannadel lubas ka ainult veganasju kinkida.

Karu talu šokolaadist oli ta sama vaimustuses kui minagi.

Kõige tipuks kirjutas mulle just, et ostis raamatu “Vegan. Hooliv ja maitsev elu.”

vegan-hooliv-ja-maitsev-elu
Ise sain selle 2015 aasta jõuludel kingituseks. Soovitan!

Varem oli mul pigem hea mugav elada oma veganmullis Inglismaal, kus suurem osa meie sõpradest/tuttavatest on veganid. Olemas on aktiivne veganvanemate kogukond ja Mayal väiksed vegansõbrad.

Aga nüüd ei jõua ära oodata, et jälle Eestisse minna saaks. Mine tea, äkki on keegi veel veganiks hakanud ja vajab mu abi, et mitte ära surra!

Mis ma tegin selleks, et mu ema veganiks hakkaks?

Eelmisel suvel kodus olles näitasin mõndasid videosid loomatööstusest (nt. PETA videosid youtube’is) neile, kes viitsisid vaadata, aga põhiliselt vaatasin neid üksi.

Tegin alati rohkem süüa, et kõik saaksid soovi korral vegantoitu. Küpsetasin õuna- ja rabarberikooke ja tegin ise võimalikult tihti pannkooke, et kellelgi poleks põhjust neid muna ja piimaga teha. Erinevad karrid riisiga, veganjuustu ja sojaviineritega pitsa, sojahakkmassiga tehtud hakklihatoidud ja veganjäätised. Kõik läks väga hästi peale.

Samas meeleheitlikult nutma ei puhkenud, kui vend sealiha lõike praadis või ema Mayale kapist viilu juustu andis. Edaspidi olin targem ja hoidsin igaks juhuks kapis alati veganjuustu. Teistele pinda ei käinud, et OMG miks sa ikka lehmapiimajuustu sööd!?

Isegi praegu ma ei oota, et mu ema on ja jääb 100% veganiks. See pole tegelikult tähtis.

Minu jaoks on tähtis see, et ta aktsepteerib minu eluviisi. Ja mul on hea meel, et tal on rohkem energiat tänu kergemale, puhtamale ja mitmekülgsemale toitumisele.